„Olgu nõnda,“ vastas Ulrica, „aga ometi olid need põrgulikud jooned kord valgusvaimu näokatteks, kui nad suutsid vanema Front-de-Boeufi ja tema poja Reginaldi vahele vaenu külvata! Põrgupimedus peaks seda katma, mis siis sündis, kuid kättemaks peab loori kergitama ja mõistamisi tähendama, mis ärataks surnud valjult rääkima. Kaua oli vaenutuli hingitsenud vägivaldse isa ja tema metsiku poja vahel, kaua olin ma vargsi seda loomuvastast viha kasvatanud, kuni ta viimaks arutul joomingu tunnil leegitsema lõi ja iseoma laua äärde langes minu rõhuja oma poja käe läbi — niisugused on need saladused, mida varjavad need võlvid! — Lõhkege, te neetud võlvid,“ lisas ta juurde ja tõstis silmad ülespoole, „ja matke oma alla kõik, kes tunnevad seda saladust!“
„Ja sina, süü ja viletsuse olevus,“ ütles Cedric, „missugune oli sinu saatus pärast sinu auröövija surma?“
„Aima ise, aga ära küsi minult. Siin, siin elasin ma, kuni vanadus — enneaegne vanadus need tontlikud jooned mulle näkku vajutas, elasin vihatuna ja teotatuna seal, kus millalgi minu sõna kuulatud, olles sunnitud oma kättemaksuhimu, mis varemalt nii rikkalikku lõikust pidanud, alandama väikeseks kurjuseks nurisevate teenijate vastu või asjatuks needuseks võimetu vanaeide suus või olles sunnitud oma üksikust tornist kuulma prassimise müra, millest ise millalgi osa võtsin, ja uute rõhutud ohvrite karjumist ning oigamist.“
„Ulrica,“ ütles Cedric, „kuidas julgesid sa südamega, mis nähtavasti ikka veel sinu kuritegude ja nende tasu järele igatseb, pöörduda selle poole, kes kannab niisugust kuube? Mõtle ometi, õnnetu naine, mis võiks püha Edward isegi sinu heaks teha, kui ta oleks isiklikult siin? Kuninglik pihti-isa võis taeva abil paised kehalt peletada, aga hinge pidalitõbe võib ainult Jumal ise ravitseda.“
„Kuid ometi, ära pöördu minust kõrvale, sa tume vihaprohvet,“ hüüdis eit, „vaid ütle mulle, kui võid, missugune on nende uute ja kohutavate tundmuste lõpp, mis praegu minu üksildusse tungivad? Miks tõusevad ammu tehtud
270
