teendrile ja nende kaaslastele peavarju ning kehakinnitust annaks?“
Seda rääkis ta tähtsal iseteadlikul toonil, mis ei vastanud kuidagi kõneluses tarvitatud lihtsatele sõnadele.
„Kaks meie ema kiriku kõige alandlikumat teendrit!“ kordas Wamba endamisi, aga mitte kuuldavalt, kuigi oli narr, „kuid mina tahaksin tema pea-hoovimeistrit, pea-keldermeistrit ja tema teisi kõrgemaid teendreid näha.
Peale seda vaikset vastust kloostriülema sõnadele tõstis ta silmad ja vastas esitatud küsimusele:
„Kui auväärt isad head ninaesist ja pehmet aset armastavad, siis viib mõnetunniline ratsutamine nad Brinxworthi kloostriülema juurde, kus neile nende seisus kõige austavama vastuvõtu kindlustab, või kui nad paremaks arvavad õhtut paastuvalt kulutada, siis võiksid nad mööda lagendikku alla ratsutada, kust nad Copmanhursti vaga pagulase juurde pääsevad, kes heal meelel nendega oma eluaset ja palvet jagab.“
Kloostriülem raputas mõlema ettepaneku peale pead.
„Austatud sõber," ütles ta, „kui kuljuste kõlin sinu aru pole tumestanud, siis võiksid sa teada, et Clericus clericum non decimat, see tähendab — meie, vaimulikud ei tarvita vastastikku võõrussõprust, vaid nõuame seda ennemini ilmalikkudelt, võimaldades neil nõnda jumalat teenida tema maapealsete teendrite austamise ja kosutamisega.“
„See on tõsi,“ vastas Wamba, „et mina, kes olen ainult eesel, olen siiski väärt arvatud kuljuseid kandma, nagu teie kõrgeaususe hobueeselgi; ometi uskusin mina tänini, et meie ema kiriku ja tema teendrite heategevus, nagu iga muugi heategevus, võiks tema enda juurest kodust peale hakata.“
„Jäta oma häbematused, poiss,“ ütles sõjariistus ratsanik, katkestades Wamba lobisemise vägeval häälel, „ja ütle meile, kui tead, kust läheb tee — kuidas oli selle teie franklini nimi, prior Aymer?“
27
