ta teed püüdis leida saali poole, peatas teda äkki keegi naiskuju.
„Pax vobiscum!“ ütles valemunk ja tahtis edasi rutata, kui pehme hääl talle vastas: „Et vobis — quaeso, domine reverendissime, pro misericordia vestra[1].“
„Mina olen pisut kurt,“ vastas Cedric saksi keeles ja pomises samal ajal endamisi: „Neetud olgu see narr ja tema Pax vobiscum! Juba esimesel silmapilgul kaotasin oma viskoda.“
Kuid tolleaegsele preestrile polnud sugugi haruldane asi, et ta kõrv ladina keelt ei kuulnud ja seda teadis Cedricut kohtav isik väga hästi.
„Palun teid härdalt, auväärt isa,“ vastas naine saksi keeles, „nii armuline olla ja oma vaimulikku tröösti tuua siin lossis lamavale haavatule, olles tema ja meie vastu kaastundlik, nagu õpetab seda sulle sinu püha amet. Ei kunagi või heategu sinu kloostrile suuremaks õnnistuseks olla.“
„Mu tütar,“ vastas Cedric väga kohmetanult, „aeg ei luba mul siin lossis oma kohuseid täita. Ma pean silmapilk minema — mind ajab elu ja surm.“
„Ometi, isa, lubage end paluda oma peale võetud tõotuste nimel,“ vastas naisterahvas, „et te rõhutut ja hädaohus viibijat ilma nõuandeta ja abita ei jätaks.“
„Lennaku siis kurivaim minuga minema ja jätku mind ühes Odini ja Thori hingedega Ifrini!“ vastas Cedric kärsitult ja oleks vististi selles oma vaimulikule seisusele ebakohases toonis jätkanud, kui mitte nende kõnelust poleks seganud torni vanaeide Urfriedi kare hääl.
„Kuidas, mu kallike,“ ütles ta naisterahvale, „nõnda tasud sa lahkust, mis sulle võimaldas oma vangikojast lahkuda? Sunnid auväärt isa nii karedat keelt tarvitama, et end juuditüdruku pealekäimiste vastu kaitsta?“
„Juuditüdruk!“ ütles Cedric rõõmustades, et ta ettekäände vabanemiseks leidnud. „Lase mind läbi, naine!
- ↑ „Rahu teiega.“ „Ka teiega — palun, kõrgeauline isand, teilt halastust.“
265
