auväärt teguviis ning keel, millega ta kiriku ja preestrite võimust rääkis, lõid arvamise tema suurest vagadusest. Isegi lihtinimesed, need suursuguste eluviiside kõige valjemad arvustajad, vaatasid andeksandvalt oma vaimuliku ülemuse nõrkuste peale. Tema oli helde ja heategevus katab teatavasti hulga pattusid, ka teises mõttes, kui see seisab pühakirjas. Kloostri sissetulekud, millest suur osa tema tarvitada seisis, ei katnud mitte ainult tema oma laialdasi väljaminekuid, vaid võimaldasid ka talupoegade seas ilmutatud heategevuse, millega ta sagedasti rõhutute häda suigutas. Kui kloostriülem jahile kihutas või kauaks söömingule viibis, kui ta hämarikus kloostri salaväravast sisse lipsas, tulles mõnelt kokkusaamiselt, mis oli nõudnud pimedad viivud, kehitasid inimesed ainult õlgu ja trööstisid end teadmisega, et niisama talitavad ka paljud teised ametivennad, ilma et nad oma nõrkusi heategudega katsuksid vabandada. Nõnda siis oli kloostriülem Aymer ja tema iseloom ka saksi pärisorjadele väga hästi teada, kes teda alandlikult teretasid ja vastuseks said: „Benedicite, mes filz“[1].
Kuid vaimuliku kaaslase ning tema saatjate imelik välimus köitis sedavõrt orjade tähelepanu ning äratas neis sedavõrt uudishimu, et nad vaevalt suutsid vastata, kui Jorvaulx'i kloostri ülem neilt küsis, kas nad kuskil läheduses peavarju ei tea: nii väga olid nad üllatatud pruuninahkse võõra poolmungalise, pool-sõjameheliku välimuse ning tema hommikumaaliste saatjate imelikkude riiete ning varustuse üle. Ka on võimalik, et keel, milles õnnistati ja milles küsiti, Saksi talupoegadele ebameeldivalt, kuigi arusaadavalt kõlas.
„Mina küsin teilt, mu lapsed,“ ütles kloostriülem häält kõrgendades ja lingua franca't tarvitades, milles normannid ja saksid teineteisega kõnelesid, „kas siin ümbruses kuskil mõnd head meest ei leiduks, kes Jumala armust ja alandusest neitsi Maria ees kahele alandlikumale Jumala ema
- ↑ Olge õnnistatud, mu pojad. Tõlk.
26
