Kahekümnekuues peatükk.
Ka perum hobu tihti külm |
Kui naljahammas pagulase mantlis ja peakattes, sõlmeline nöör vööl, Front-de-Boeufi lossi väraval seisis, küsis valvur tema nime ja soovi.
„Pax vobiscum,“ vastas naljahammas, „mina olen vaene püha Franciskuse ordu munk, kes tuleb siin lossis olevate vangide juurde oma kohuseid täitma.“
„Sina oled julge, munk,“ ütles valvur, „et sa söandad siia tulla, kus peale meie joodiku pihti-isa ükski sinu sulgedega kukk viimaste kahekümne aasta jooksul pole laulnud.“
„Siiski palun sind minu soovi lossi isandale teatada,“ vastas valemunk. „Usu mind, tema võtab mu hästi vastu ja kukk laulab nõnda, et seda kuuleb terve loss.“
„Suur tänu,“ ütles valvur, „aga kui minuga sellepärast halba sünnib, et ma sinu ülesande tõttu oma paigalt lahkun, siis tahan ma katsuda, kas hall mungakuub halli hane noole vastu küllalt kõva on.“
Selle ähvardusega lahkus ta tornist ja viis lossi saali haruldase teate, et püha munk seisvat värava taga ning paluvat sisselaskmist. Mitte vähese imestusega ei kuulanud ta isanda käsku, et munk viibimata vastu võetaks, ja kuna valvur enne mehi väravale appi kutsus igasugustele ootamata juhustele vastuastumiseks, täitis ta kõhklemata saadud käsu. Julge enesevalitsemine, mis Wambat oli lasknud oma hädaohtlikule ülesandele asuda, jätkus vaevalt tema aitamiseks Reginald Front-de-Boeufi taolise kohutava ja kardetava mehe ees, ja oma „Pax vobiscum’i“, mille peale ta kõige enam lootis, lausus ta nüüd palju suurema hirmu ja viivitusega kui tänini. Kuid Front-de-Boeuf oli harjunud kõiki enese ees värisemas nägema ja sellepärast ei annud ka valevaimuliku kartus talle mingit põhjust kahtlemiseks.
259
