„Ma kardan,“ ütles must rüütel, „kardan väga, et siin kedagi ei ole, kes kohane ja valmis oleks üürikesekski pihti-isa kohuseid oma peale võtma.“
Kõik vaatasid üksteisele otsa ja vaikisid.
„Ma näen,“ ütles Wamba natukese aja pärast, „et narr peab jällegi kord narr olema ja oma pea silmusesse pistma, kust targad mehed tagasi põrkavad. Teie peate teadma, mu kallid onupojad ja suguvennad, et ma enne seda kirjut ülikonda punast vammust kandsin ja et ma olin mungaks määratud, kuni mind peaaju palavik tabas ja mulle veel niipalju aru jättis, et ma narriks kõlban. Mina usun, et hea pagulase kuue abil, millega on ühendatud preesterlikkus, pühadus ja haridus, omandan ma tarvilikud võimed ilmaliku kui ka vaimuliku tröösti viimiseks meie isandale Cedricule ja tema õnnetuile kaaslasile.“
„On tal selleks küllalt aru, mis sa arvad?“ küsis must rüütel Gurthi poole pöördudes.
„Ma ei tea,“ vastas see, „kuid see oleks siis esimene kord, kus tal taipu ei jätkuks oma narruse kasutamiseks.“
„Tõmba siis mungakuub selga, tubli poiss,“ ütles must rüütel, „ja lase oma isandat meile tema seisukorra kohta lossist sõna saata. Mehi peaks neil vähe olema ja viis ühe vastu võib kihla vedada, et äkilise kallaletungimisega võiksime meie võita. Aeg ruttab — mine!“
„Ja vahepeal,“ ütles Locksley, „piirame meie paiga sedavõrt tiheda võrguga ümber, et isegi kärbes siit välja ei pääseks sõna viima. Nõnda siis, hea sõber,“ pöördus ta jätkates Wamba poole, „võid sa neile türannidele teatada, et iga vägivald, mis nemad omale vangide vastu lubavad, neile enestele isiklikult kõige valjemalt tagasi makstakse.“
„Pax vobiscum[1],“ ütles Wamba, kui ta preestrikuue endale selga ajanud.
Nõnda öeldes jälgis ta munga pühalikku ja auväärilist teguviisi ja ruttas oma ülesannet täitma.
- ↑ Rahu teiega.
258
