Kahekümneviies peatükk.
Tükk neetud kirjakunsti, nagu ma seda vaevalt |
Kui tempelrüütel lossisaali jõudis, leidis ta de Bracy juba eest. „Ma arvan, et teie armumängu see lärmitsev kutse samuti rikkus, nagu minugi oma,“ ütles de Bracy. „Kuid teie tulite hiljemini ja vastupunnivamalt, sellepärast arvan, et teie kõnelus paremini sobis kui minu oma.“
„Kas siis Saksi pärija teie viisakused vastuvõtmata tagasi lükkas?“ küsis tempelhärra.
„Thomas à Becketi luude nimel,“ vastas de Bracy, „leedi Rowena on vististi kuulnud, et ma naisterahva pisaraid ei suuda välja kannatada.“
„Mis!“ hüüdis tempelrüütel, „ise oled vabarühma juht ja kardad naiste pisaraid! Mõned armu-tulilondile pillatud pisarad panevad selle veel heledamalt loitma.“
„Tänan väga sinu mõne pillatud pisara eest,“ vastas de Bracy, „kuid see tüdruk nuttis, nii et pisaratega oleks võinud ka tulitorni leegi kustutada. Püha Niobe päevilt, kellest prior Aymer meile jutustas, pole kunagi enam niisugust kätemurdmist ja silmade pööritamist olnud. Mõni veevaim on ilusa saksilase vallanud.“
„Terve leegion kuradeid peab küll selle juuditüdruku rinnas elutsema,“ ütles tempelrüütel, „sest üks ainus, kuigi ta oleks Apollyon ise, poleks kunagi suutnud talle niipalju taltsutamata uhkust ja meelekindlust anda. Aga kus on Front-de-Boeuf? Sarv kõlab ikka valjumalt.“
„Ma arvan, tema peab juudiga läbirääkimisi,“ vastas de Bracy külmalt. „Võib-olla katab Isaaki ulumine sarvehääle kinni. Sa peaksid ometi kogemuste najal teadma, härra Brian, et juut, kes oma varandusest meie sõbra Front-de-Boeufi esitatud tingimusil on sunnitud lahkuma, küllalt valjusti karjub kahekümne sarve ja pasuna hääle lämmatamiseks. Kuid laseme ta kutsuda.“
250
