ja mida mäletatakse veel tänapäev nõndanimetatud El Jerrid'i sõjamängus hommikumail.
Nende hobused olid välimuse poolest sama võõrad nagu nad isegi. Tõu poolest olid nad saratseenlased, seega siis araabia verd, ja nende peened, saledad liikmed, väikesed kabjatutid, õhukesed lakad ja kerge hüplev kõnnak oli täieline vastand tüsedaluulistele ja rasketele Flandria ning Normandia hobustele, kes olid määratud kandma tolleaegset rüütlit tema raudriietatud varustuses ja kelle kõrval hommikumaa traavlid maise kehastusega võrreldes tundusid kui varjud.
Selle iseäralise salkkonna ilmumine ei äratanud ainult Wamba uudishimu, vaid ka tema vähem kergemeelse kaaslase oma. Mungas tundsid nad kohe Jorvaulx'i kloosterkonna ülema, kes oli mõnegi penikoorma peal ümberringi tuntud selle poolest, et ta armastas jahti, sööminguid, ja kui kuulujutt talle liiga ei teinud, siis ka teisi maisi lõbusid, mis veel vähem tema mungatõotustega leppisid.
Kuid vaated mustade kui ka valgete vaimulikkude eluviiside kohta olid noil päevil nii lodevad, et kloostriülema Aymeri nimi naabruses hea kuulsuse osaks sai. Tema vaba ja lõbus olemus ja tema vastutulelikkus harilikkude eksituste andeksandmises tegid ta kõrge aadli ja suursuguste kodanikkude pailapseks, kellega ta sündimise poolest suguluses seisis, sest tema põlvnes tähtsast Normandia perekonnast. Iseäranis ei suutnud naisterahvad liiga piinlikud olla vaimuliku eluviiside hindamises, kes oli tuntud kui hoolas õrnema soo austaja ja kel oli nii mõnigi abinõu igavuse peletamiseks, mis valis alatihti oma asukohaks vanade laenulosside saalid. Kloostriülem andus jahile enam kui kohase südidusega ja temast räägiti, et temal olevat põhjapoolsetes maakondades kõige paremad õpetatud jahikullid ning kõige väledamad hurdad, mis oli küllaldaseks soovituseks noorsoo juures. Vanade ees, kui vaja, oskas ta suure auväärsusega teist osa etendada. Tema haridusest, kuigi pealiskaudsest, jätkus, et neile oma arvatavaist teadmisist kõrget aimet anda, ja tema
25
