ta sisse tulnud, piiras ruumi torni välissein. Uksel polnud seespool lukku ega riivi. Ainuke aken avanes välisele, müüriga ümbritsetud platsile, mis alguses Rebekkale põgenemiseks lootust andis, kuid lähemal järelevaatusel selgus, et see oli palkon, mis muust kindlusest eraldatud ja kivist rinnakaitsega piiratud, kust tagant mõned siia mahtuvad vibumehed läbi laskeaukude võisid kaitsta torni ennast ja lähedat lossimüüri.
Seega polnud muud pääsu kui aga passiivne kindlus ja lootus taeva abi peale, nagu see omane suurtele ja kõrgemeelistele loomudele. Kuigi Rebekkat võõriti oli õpetatud pühakirja tõotusi ainult oma valitud rahva kasuks seletama, ometi ei eksinud ta, pidades praegust aega katsumishetkeks või uskudes, et ükskord Siioni lapsed ühes kõigi paganatega Jumala rahusse kutsutakse. Seni aga näitas tema ümbruses kõik selle peale, et praegu ootas teda karistus ja kiusatus ja et tema kohuseks on patustamata kannatada. Nõnda ettevalmistatuna eneses õnnetusohvrit näha, mõtles Rebekka juba ammugi oma seisukorra üle järele ja harjutas oma meeli oodatava hädaohu vastuvõtmiseks ette.
Ometi värises ta ja kahvatas, kui trepilt sammud kostma hakkasid ja uks viimaks pikkamisi avanes, kust sisse astus pikk mees, kes samasuguseid riideid kandis, nagu röövlidki, kes neile õnnetusetoojaiks said. Pikkamisi astus mees sisse ja sules ukse oma järel. Kulmudele vajutatud müts kattis ülemise näo-osa ja sellekohaselt hoitud mantel varjas alumise jao. Nõnda seisis ta hirmunud vangi ees, nagu peaks ta midagi teostama, mida ta ise häbeneb, ja ehk ta küll riiete poolest röövel, näis ta ometi kahevahel olevat teda siia toonud otstarbe avaldamises, nii et Rebekkal aega oli end koguda ja temast ette jõuda. Ta päästis oma kaks kallist käevõru ja kaelaehte lahti ja tõttas neid arvatavale röövlile pakkuma, oletades õigusega, et ta tema ahnuse vaigistamisega ka tema heatahtluse võib võita.
„Võta need,“ ütles ta, „hea sõber, ja ole Jumala nimel minu ja mu vana isa vastu armuline! Need ehted on palju
241
