„Sina pead siit ära minema, vana toakilk,“ ütles üks meestest, „meie suursugune isand käsib sind seda kambrit ilusale külalisele jätta.“
„Ja muidugi,“ urises vanaeit, „nõnda tasutakse truud teenistust. Oli aeg, kus ainus sõna minu suust igaühe teist oleks võinud sadulast ja teenistusest heita, aga nüüd pean iga sinusuguse sulase käsku kuulama.“
„Hea daam Urfried,“ ütles teine mees, „ära targuta selle üle, vaid tõuse ja mine. Isanda sõna peab erga kõrvaga kuulma. Sinul oli kord oma aeg, aga sinu päike on juba ammugi loojas. Sina oled praegu nagu vana sõjahobu, keda aetakse kuiva nõmme; omal ajal oskasid ka sinu jalad sammu pidada, kuid nüüd sammu siit välja.“
„Söögu teid susi,“ ütles eit, „ja koeraonn saagu teile hauaplatsiks! Kurivaim Zernebock kiskugu minu luud-liikmed paigast, aga enne ma siit ei lahku, kui mu kanep kedratud!“
„Siis anna ise selles meie isandale vastust, vana tulimadu,“ ütles mees ja läks, jättes Rebekkat vanaeide juurde, kelle seltsi ta nii vastupuiklevalt oli sunnitud minema.
„Mis pagan see nüüd jälle lahti on?“ ütles vanaeit endamisi urisedes, aeg-ajalt piiluvat ja vaenulist pilku Rebekkale heites. „Kuid seda on kerge aimata… säravad silmad, mustad lokid ja nahk nagu paber, enne kui preester teda oma musta salviga määrib. Noh, kergesti võib aimata, milleks nad su siia eraldatud torni saadavad, kust karjumine kostab sama vähe, nagu viiesaja sülla sügavuselt maa altki. Öökullid on sinu naabrid, kena tüdruk, ja nende kisa kostab sama kaugele ja seda pannakse sama palju tähele kui sinugi oma… Pealegi veel välismaalane,“ ütles ta Rebekka riideid ja peakatet vaadates. „Kust maalt oled sa pärit? Saratseenlane või egiptlane? Miks sa ei vasta? Nutta oskad sa, kas sa siis rääkida ei oska?“
„Ära ole kuri, hea emakene,“ ütles Rebekka.
„Sul pole tarvis enam midagi öelda,“ vastas Urfried, „rebast tuntakse tema jäljist, juuti tema keelest.“
238
