„Uhke tüdruk,“ ütles de Bracy, kes vihaseks sai, et tema viisakus talle peale põlguse midagi ei toonud, „sulle astutakse sama uhkelt vastu. Siis tea, et ma oma käe sinu käe järele nõnda olen sirutanud, nagu sinu iseloomule kõige kohasem. Sa tahad, et sind kositaks ennemini vibu ja mõõgaga kui viisakuse ja peente sõnadega.“
„Viisakad sõnad,“ ütles Rowena, „kui neid tarvitatakse halbade tegude loorimiseks, on sama head kui rüütli vöö alatu sulase vööl. Pole ime, et tagasihoidlikkus teid pahandab, sellepärast oleks parem, kui te ausalt röövli riided ja keele alal oleksite hoidnud, selle asemel et oma tegusid viisakate sõnade ja kommetega püüda varjata.“
„Sinu nõuanne on hea, leedi,“ ütles normann, „ja julges keeles, mis kõige paremini julgete tegudega kokku käib, ütlen sulle, sina ei lahku kunagi siit lossist või sa lahkud siit Maurice de Bracy abikaasana. Mina pole harjunud, et minu ettevõtted peaksid äparduma, ka pole suursugusel normannil vaja eriti oma pead murda teguviisi üle Saksi tüdruku vastu, keda ta austab oma käe pakkumisega. Sina oled uhke, Rowena, ja seda enam oled sa minu naiseks kohane. Kuidas muidu võiksid sa kõrgesse ausse ja vürstlikule seisukohale tõusta, kui mitte ühenduses minuga? Kuidas muidu võiksid oma külakuurist pääseda, kus saksilased ühes oma ainukese rikkusega, sigadega, asuvad, ja omandada aupaiga kõige selle keskel, mis Inglismaal iluduselt valitut ning võimult lugupeetut?“
„Härra rüütel,“ vastas Rowena, „külakuur, mida teie põlgate, on minu vari olnud lapsepõlvest saadik ja uskuge, kui ma tema maha jätaksin — oletame, et see päev kunagi saabub, — siis teen ma seda ühes sellega, kes ei põlga seda paika ja neid kombeid, mis mind kasvatanud.“
„Ma aiman, mis te mõtlete, leedi,“ ütles de Bracy, „kuigi see teie arvates minu mõistusele liiga tume on. Aga ärge ometi sellest unistage, et Richard Lõvisüda veel kunagi oma trooni tagasi saab või et Wilfred von Ivanhoe, tema armualune, teid kunagi tema jalajäri ette viib, kus teid kuninga
232
