„Just sellel kaalul mõõdad sa mulle,“ ütles julm parun, „tuhat naela hõbedat Londoni Toweri[1] kaalu järele.“
„Püha Aabram!“ hüüdis juut, kelle häälepaelad viimaks hirmust vabanesid, „kes on enne niisugust nõudmist kuulnud? Kes on varemalt kuulnud, kas või mõne minstreli muinasjutus, tuhandenaelalist hõbeda summat? Missugune inimsilm on kunagi nii õnnelik olnud, et seda summat näha? Kogu Yorkis, kui sa mu enda ja ka minu suguvendade majad puhtaks röövid, ei leia sa seda päratut summat, millest sa räägid.“
„Mina olen leplik,“ vastas Front-de-Boeuf, „ja mis hõbedas puudub, olen ma valmis kullas vastu võtma — marga kulla eest kuus naela hõbedat. Maksad sa seda, siis päästad oma uskmatud luud-kondid karistusest, mille taolist sa kunagi pole suutnud omale ette kujutada.“
„Halasta minu peale, suursugune rüütel!“ hüüdis Isaak. „Mina olen vana, vaene ja abitu. Minu üle võidupidutseda oleks vääritu. Ussikest puruks tallata oleks vilets tegu.“
„Sa võid ju vana olla,“ vastas rüütel, „vana nende häbiks, kes su liigkasu-võtmises ja kelmuses on lasknud halliks saada. Ka nõrk võid sa olla, sest millal on juudil süda või käed leidunud. Aga rikas oled sa, see on hästi teada.“
„Mina vannun teile, suursugune rüütel,“ ütles juut, „kõige nimel, mis mina usun ja ka selle nimel, mida usume ühiselt…“
„Mitte valet vanduda,“ ütles normann teda peatades, „ja ära lase kangekaelsust enda üle enne otsust teha, kui oled näinud saatust, mis sind ootab. Ära mõtle, et ma ainult sinu hirmutuseks räägin ja et ma tahaksin kasutada sinu suguvõsale omast argust. Mina vannun sulle kõige juures, mida sa mitte ei usu, vannun meie kirikliku evangeeliumi nimel, vannun kiriku õiguse nimel siduda ja vabastada, et minu kavatsus on kindel ja vääramata. See vangikelder pole
- ↑ Kõige vanem Euroopa kuninglik palee, roomlased olevat ta esimesena ehitanud Inglismaale tulles. Alguses kuninga asukoht, hiljemini vangla; vanemal ajal oli ka riigi rahapada seal. Tõlk.
222
