meid normannide kunst ammu enne, kui me nende sõjavõimu alla langesime. Palju maitsvam oli meie kodune toit, mida sõime rahus ja vabaduses, kui võõrad toredad road, mille armastus meid võitja pärisorjaks tegi.“
„Praegusel silmapilgul,“ ütles Athelstane, „peaksin ka kõige lihtsamat toitu toredaks roaks ja ma imestan, suursugune Cedric, et teie nii kindlasti suudate mineviku teod meeles kanda, kuna te olevikus söögiajagi unustate.“
„See on raisatud aeg,“ pomises Cedric endamisi kärsitult, „temaga millestki muust rääkida kui aga tema söögiisust. Hardicanute hing on tema vallanud ja tema ei tunne muud lõbu kui aga süüa, juua ning veel rohkem nõuda. Ah!“ ütles ta kaastundlikult Athelstanet silmitsedes, „et nii tönts vaim nii ilusasse vormi on paigutatud! Ah! et niisugune ettevõte, nagu seda on Inglismaa uuestisündimine, peab liikuma nii halbadel hingedel! Kui ta Rowenaga ühineks, ehk ärataks selle suursugusem ja suurmeelsem hing tema loomuse parema osa elule. Ent kuis võiks see sündida, kui Rowena, Athelstane ja mina ise oleme selle jõhkra marodööri vangid võib-olla just sellepärast, et ta meie vabadusest kardab hädaohtu oma rahva vägivaldsele võimule.“
Kuna Cedric niisuguseisse piinavaisse mõtteisse süvenes, avanes nende vangikoja uks ja sisse astus lauaülem oma valge ametikepiga. See tähtis isik sammus tõsiselt ja teda saatsid neli teendrit, kes kandsid nõudega kaetud lauda, mille välimus ja lõhn näisid Athelstanele rikkalikuks tasuks saavat kannatatud puuduste eest. Kõik need, kes laua ääres teenisid, olid pikkades mantlites ja näokatetega.
„Mis tähendab see pimesiku-mäng?“ ütles Cedric. „Arvate teie, et me ei tea, kelle vangid meie oleme, asudes teie isanda lossis? Öelge temale,“ jätkas ta, et võimalust kasutada läbirääkimiseks vabastamise üte, „öelge oma isandale, Reginald Front-de-Boeufile, et meie ei tea ainustki põhjust, miks ta meid ei peaks vabastama, ehk olgu siis, et ta seadusvastaselt meie kulul tahab rikastuda. Öelge temale, et meie heidame tema röövhimule alla, nagu me seda teeksime
217
