datud kolmesaja saratseeni tapmisega. Teil on liiga suured lootused pattude andeksandmiseks, kui et te väikeste eksituste pärast peaksite liiga palju kõhklema.“
Kuna see kõnelus kestis, püüdis Cedric oma vahtidelt teada saada, kes nad on ja mis nad mõtlevad teha. „Teie näite inglased olevat,“ ütles ta, „kuid ometi — püha taevas! — tungite oma suguvendade kallale, nagu oleksite normannid. Teie peaksite minu naabrid, seega minu sõbrad olema, sest kellel minu Inglise naabritest oleks põhjust teisiti olla? Ütlen teile, vabamehed, isegi need, kellele röövli märk otsa ette surutud, on minult kaitset leidnud, sest mul on nende viletsuse pärast kaastundmus ja ma nean nende rõhumist vägivaldsete parunite poolt. Mida võiksite siis minult tahta või mida võiks see vägivald teile anda? Teie olete oma tegudes halvemad kui kiskjad loomad, tahate siis ka nende viisil tummaks jääda?“
Cedric rääkis aga oma vahtidega asjata, sest neil olid vaikimiseks liiga mõõduandvad põhjused, kui et nad oma suud oleksid avanud tema vihale või sõnadele vastamiseks. Nemad jätkasid ruttu temaga oma teed, kuni nad jõudsid päratu suurte puude alleele, mille teises otsas kerkis silme ette Torquilstone, Reginald Front-de-Boeufi vana ja hall loss. See oli väike kindlus, mis koostus jämedast ja kõrgest neljakandilisest tornist ja teda piiravaist madalamaist hooneist ühes õuega nende keskel. Ümber välismüüri käis sügav kraav, mis naaberjõest vett täis lastud. Front-de-Boeuf, kes oma iseloomu tõttu vaenlastega sagedasti tülli sattus, oli oma lossi kindlustamist jätkanud, ehitades välismüürile tornid, nii et seda võimalik oleks igast küljest kaitsta. Sissekäik lossi sündis, nagu tol ajal harilikult viisiks, teatud ettepoole nihutatud ehitusosa kaudu, mida kaitsid igale nurgale ehitatud väikesed tornid.
Niipea kui Cedric Front-de-Boeufi lossitorne ühes hallide sammaldunud hoonetega nägi oma silme ette kerkivat — helkivana hommikuse päikese paistel ümbritsevate puude keskel —, aimas ta silmapilk oma õnnetuse tõsised põhjused.
212
