või mitte, sest nemad on samuti teie moodi, nagu sarnanevad kaks rohelist kauna teineteisele.“
„Lähen vaatan kohe,“ vastas Locksley, „ja teile annan ma teie elu nimel käsu mitte enne paigast liikuda, kuni mina tagasi tulen. Sõnakuulmine on teile enestele kui ka teie isandaile kõige parem. Kuid pidage, ma pean enda võimalikult nende meeste sarnaseks tegema.“
Nõnda öeldes võttis ta sarve kaelast ning mütsilt sule ja andis nad Wamba kätte, võttis näokatte taskust ja oma käsku paigalseismise kohta korrates läks ta luuramiskäigule.
„Kas seisame paigal, Gurth,“ küsis Wamba, „või anname päkkadele tuld? Minu narri arust on tal varga riistapuud kõik liiga käepärast, kui et ta aus mees võiks olla.“
„Olgu ta või vanasarvik ise,“ ütles Gurth, „tema tagasitulekut oodates ei või meie midagi halvemaks teha. Kuulub ta selle salga hulka, siis on ta juba märku annud, ja asjata oleks niisugusel korral võitlemine või põgenemine. Pealegi tõendas minu hiljutine kogemus, et pärisvargad pole mitte kõige halvemad inimesed, kui nendega tegemist on.“
Vabamees oli mõne minuti pärast tagasi.
„Sõber Gurth,“ ütles ta, „mina käisin nende meeste seas ja sain teada, kelle käsutada nad seisavad ning kuhu nad mõtlevad minna. Minu arvates pole mingit kartust, et nad oma vangide kallal vägivalda tarvitaksid. Kolmekesi neile kallale tungida oleks vaevalt muud kui hullus, sest nemad on ju tublid sõdurid ja on vahid märguandmiseks välja pannud, kui keegi peaks lähenema. Aga mina loodan peagi niisuguse jõu kokku saada, mis kõigest nende ettevaatusest hoolimata neile võib vastu astuda. Teie olete mõlemad teendrid ja ma loodan truud Saksi Cedricu, inglaste õiguste sõbra teendrid. Temal ei pea Inglise kätest puudus olema aitamiseks praeguses hädas. Tulge siis minuga, kuni kogume omale abi.“
Nõnda öeldes sammus ta läbi metsa suurele lagendikule ja Gurth ning Wamba läksid talle järele. Kuid Wamba loomus ei lasknud teda kaua vaikida.
200
