reisida, siis vannuksin ma käsulaudade nimel, et meie vangipõlvest saadik pole veel kunagi ühelegi Iisraeli lapsele head tehtud, mis oleks leidnud tänulikumat tunnustust.“
„Juudi koer!“ ütles Athelstane, kelle mälestus oli seda väiklast laadi, mis kõik tühised asjakesed meeles peab, eriti aga pisitillukesed haavamised, „kas sa enam ei mäleta, kuidas sa turniiri galeriil meie vastu üles astusid? Võitle või põgene või katsu röövlitega toime saada nagu tahad, aga ära nõua meilt abi ega seltsi; ja kui nad ainult sinusugust röövivad, kes röövib kogu ilma, siis pean mina neid täiesti ausateks meesteks.“
Cedric polnud oma kaaslase karmi otsusega nõus. „Meie teeme paremini,“ ütles ta, „kui me neile kaks oma teendrit anname, kes nad lähemasse külasse tagasi saadavad. See vähendaks meie jõudu ainult pisut ja teie tubli mõõgaga, Athelstane, ning järelejäänute abiga on meil kerge ülesanne kas või kahekümnele röövlile vastu astuda.“
Rowenat hirmutasid kuuldused röövlite hulga lähedusest ja tema toetas oma hooldaja ettepanekut. Kuid Rebekka loobus äkki oma istuvast seisakust, tungis läbi teendrite hulga Saksi leedi hobuse juurde, langes seal põlvili ja suudles Rowena riidepalistust, nagu see hommikumaal viisiks suursuguste poole pöördumisel. Siis tõusis ta üles, lükkas loori näolt kõrvale ja palus teda härdalt suure Jumala nimel, keda nemad mõlemad teenivad, ja Siinai mäel antud käskude tõttu, mida nemad mõlemad usuvad, et tema nende peale halastaks ja luba annaks nende kaitsel edasi reisida. „Mitte iseenda pärast ei palu ma seda heategu,“ ütles Rebekka, „ka mitte selle vanamehe tõttu. Ma tean, meie rahvast röövida ja temale halba teha on kristlaste silmas väike kuritöö, kui mitte isegi teenus, ja sellepärast pole kuigi tähtis, sünnib see linnas, kõrves või väljal. Kuid mina palun teid selle nimel, kes nii mõnelegi kallis, isegi teile endale, et te laseksite meid selle haige oma kaitse all hoolikalt ja õrnalt edasi toimetada. Sest kui temaga midagi
195
