kuidas hooldajana oma mõju tema juures maksma panna. Asjata katsus ta teda viirastusliku trooni lootusega pimestada. Rowena oli liiga arukas, kui et seda plaani teostatavaks või iseenda kohta soovitavakski pidada. Ilma et ta oleks katsunud oma tundmusi Wilfred von Ivanhoe vastu varjata, seletas ta, et kui see rüütel mängust välja langeks, siis oleks ta ennemini valmis kloostrisse minema kui Athelstanega trooni jagama, keda ta tänini põlanud, nüüd aga teda temale, Rowenale, sünnitatud raskuste tõttu läbi ja läbi vihkama hakkab.
Cedric aga, kes naisi kuigi püsivaks ei pidanud, jätkas selle peale vaatamata iga temal käepärast oleva abinõu tarvitamist, et oma eesmärgile jõuda, mille saavutamist ta pidas suureks teenuseks Saksi asja suhtes. Oma poja äkilises ja romantilises ilmumises Ashby turniirile nägi ta oma kavatsustele surmavat hoopi. Õige, isalik tundmus sai üürikeseks uhkusest ja isamaa-armastusest võitu, kuid peagi pöördusid mõlemad täiel jõul tagasi ja nende ühisel jõul oli ta praegu valmis otsustavat jõupingutust tegema Athelstane ja Rowena ühendamiseks, kuna ta samal ajal ka kõik teised abinõud tarvitusele võttis, et sakside iseseisvust uuesti jalule seada.
Viimases asjas ta praegu Athelstane kallal töötaski, mitte põhjuseta nagu Tulipeagi hädaldades, et ta selletaolist kooritud piimapütti nii tähtsaks ülesandeks liigutanud. Muidugi oli Athelstane selleks küllalt auahne, et jutud tema kõrgest soost ja õigusest au ning trooni peale teda suutsid kõditada. Kuid tema väiklasel auahnusel oli sellest küllalt, et tema lähem ümbrus teda nii austas. Olgugi et tal julgus ei puudunud hädaohule vastuastumiseks, ometi vihkas ta jõupingutust, et hädaohtu otsima minna. Ja kuigi ta Cedricu esitatud põhjustega sakside iseseisvuse suhtes üldiselt nõus oli ning veel kergemalt kindlale arvamisele kaldus, et tema nende üle peab valitsema, kui see iseseisvus kord kätte võidetud, aga niipea kui abinõudest juttu tehti, mis selle iseseisvuse peavad tooma, siis oli ta endine „Athelstane Kõhk-
192
