oli kord tarkuse, julguse ja suurmeelsuse poolest kuulus pealik, keda suguvennad mälestades väga austasid.
Kui Cedric oleks tahtnud, siis oleks ta kergesti võinud iseenda kolmanda partei etteotsa upitada, mis vähemalt sama kardetavaks oleks võinud saada, nagu olid kaks teist. Nende kuningliku verega enda tasakaalustamiseks oli temal julgus, ettevõtlikkus, energia ja kõige pealt — andumus asjale, mis tõi talle Saksi nime, ja sündimise poolest seisis ta ainult Athelstanest ja oma hoolealusest madalamal. Kuid nende omadustega ei ühinenud sugugi isiklust ja selle asemel, et oma nõrka rahvast parteilikkusega veel rohkem killustada, oli Cedricu plaan olevatki killustust hävitada abielu soetamisega Athelstane ja leedi Rowena vahel. Tema armsale plaanile tuli takistuseks lähedane tundmus tema oma poja ja hoolealuse vahel: siit tekkiski algpõhjus Wilfredi äraajamiseks tema isamajast.
Selle kareda abinõu valis Cedric lootuses, et Wilfredi äraolekul leedi Rowena tundmused ehk muutuvad, kuid tema lootus läks nurja ja peaasjalikult vististi oma hoolealuse kasvatusviisi tõttu. Cedric, kes Alfredi nime kui Jumala oma austas, käis suure kuninga viimase võsuga nii aupaklikult ümber, nagu seda vaevalt tol ajal tehti mõne printsessigagi. Tema majapidamises maksis Rowena tahtmine enamasti kui seadus ja Cedric ise, kes nähtavasti oli otsustanud, et leedi Rowena võim vähemalt siin väikeseski ringkonnas täiesti mõjule pääseks, näis uhkustavat, kui ta talitas esimese alamana omas majas. Nõnda Rowenas kasvatades mitte ainult vaba tahtmist, vaid ka despoodilist võimuhimu, oli see valmis kanguse ja vihaga vastu astuma igale katsele tema tundmuste kontrollimiseks või tema käe lubamiseks kalduvustest hoolimata ning mõistagi oli ta valvas oma iseseisvust kindlustama niisuguseil korril, kus isegi sõnakuulmises ja allaheitlikkuses kasvatatud naisisikud sagedasti oma hooldajate ja vanemate autoriteeti ei tunnusta. Sügavalt tuntud arvamist pooldas ta julgesti ja Cedric, kes oma arvamistega oli harjunud temale alistuma, ei teadnud nüüd,
191
