vastu ebasõbralikkust avaldaksin; sellepärast annan sulle nõu Fangs ära kutsuda ja kari tema saatuse hooleks jätta, sest kohaku teda sõdurite trobikond, röövlid või palverändajad, temaga ei või ometi muud midagi juhtuda, kui et ta veel enne valge hakku sinu suureks rõõmuks ja mõnususeks normannideks muudetakse.“
„Sead muudetakse minu mõnususeks normannideks?“ küsis Gurth; „seleta seda mulle, Wamba, sest minu peaaju on liiga tönts ja minu meel liiga vaevatud, et mõistatusi üles arvata.“
„Noh, kuidas nimetad sa neid röhkivaid neljajalgseid, kes seal jooksevad?“ küsis Wamba.
„Siga, narr, siga,“ vastas karjus, „iga narr teab seda.“
„Ja siga on puht saksi keeli,“ vastas kojanarr; „aga kuidas nimetad sama looma, kui ta on nülitud, sisikonnast vabastatud ja tükeldatud ning jalgupidi üles riputatud, nagu mõni äraandja?“
„Pork,“ vastas seakarjus.
„Rõõmustan, ka seda teab iga narr,“ ütles Wamba; „ja pork, arvan ma, on puht Normandia prantsuse keel; nõnda siis, kui loom elab ja on mõne Saksi orja hoida, kannab ta saksi nime; aga ta omandab kohe normanni nimetuse — pork — niipea kui ta lossisaali viiakse ülimustele süüa; mis sa siis nüüd sellest arvad, sõber Gurth, mis?“
„See on väga õige seletus, sõber Wamba, kuigi ta on tekkinud narri peas.“
„Noh, ma võin sulle veel rohkem öelda,“ rääkis Wamba samal toonil; „seal on vana tuttav härg, kes seni oma saksi nimetusega rahuldub, kuni ta on sinusuguste orjade ja teenijate hoiul, aga ta muutub kohe boeuf'iks, uhkeks, peeneks prantslaseks, niipea kui ta suursuguste lõualuude ette jõuab, kes on määratud teda ära sööma; austatud härra vasikast saab neilsamul tingimusil monsieur de veau; ülevaatust vajades on ta saksilane, maitseobjektiks muutudes saab tast kohe normann.“
18
