härra, lisavad sellele juurde sõna logard, mille omandamiseks mul aga küllalt auahnust ei ole.“
Pagulane suutis külalise vastust kuuldes vaevalt naeru tagasi suruda.
„Ma näen,“ ütles ta, „härra logard rüütel, sina oled tark ja kaval mees; pealegi näen ma, et minu mungaline kehakinnitus sulle ei meeldi, sest sina oled ehk paremaga harjunud kuningakodades, laagrites ja toredates linnades, ja nüüd tuleb mul meelde, härra Logard, et kuna metsahoidja lahkus mulle jättis need koerad ja hobuheinad, jättis ta samal ajal mulle ka pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks kõlbmata ja sellepärast tähtsamate mõtluste seas meelest unus.“
„Ma oleksin võinud selle peale vanduda,“ ütles rüütel, „et metsahoidja seda on teinud, ja ma olen selles kindel juba sest silmapilgust saadik, püha munk, kus te oma pea paljastasite, et sul peab suupärasemat kehakinnitust leiduma. Teie metsaülem on mõnus mees. Ja ükski, kes sinu hambaid näeb vaevlevat herneste puremisega ja kõri vaimuta vedeliku joomisega, ei või sind selle hobutoidu ja -joogi juurde jätta (ta näitas laualolevat vett ja herneid), ilma et ta seda ei püüaks parandada. Laskem siis viivituseta metsahoidja lahkusele pilku heita.“
Pagulane heitis rüütlile mõtliku pilgu, milles ilmnes viivitus ja kahtlus selle üle, kuivõrt ta küll targasti oli talitanud oma külalist usaldades. Kuid rüütli näos oli niipalju julget avalikkust, nagu seda näojooned üldse suudavad avaldada. Tema naeratuses oli midagi võitvat koomilist ja andis mehele usalduse ning loiaalsuse ilme, nii et munk temale kuidagi ei saanud oma sümpaatiat keelda.
Paari tumma pilku oma külalisega vahetades läks pagulane oma onni kaugemasse serva ja avas seal ukse, mis oli varjatud suure hoole ja leidlikkusega. Ukse taga olevast pimedast urkast võttis ta haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga välja. Selle vägeva riista pani ta oma külalise ette, kes enam silmapilkugi aega ei kaotanud, vaid
175
