laskmise suhtes pärast päevaloodet paljude röövlitega ümberkaudu, kes ei austa neitsi Mariat, püha Dunstani ega ka oma tõotuse kohaselt neid teenivaid vagu mehi.
„Teie asukoha vaesus, hea isa,“ ütles rüütel ümber vaadates ja mitte midagi muud nähes, kui aga lehist aset, lihtsat tammepuust risti, palveraamatut, lihtsat lauda ja kaht tooli ning paari kohmakat majariista, „teie mungakambri vaesus näib teid küllalt kindlustavat igasuguste varaste vastu, kuigi mitte arvesse võtta kaht ustavat koera, kes minu arvates küllalt tugevad, et põtra maha rabada ning mitme mehega toime saada.“
„Hea metsahoidja,“ ütles pagulane, „andis mulle luba neid loomi pidada oma paguluse kaitseks, kuni ajad muutuvad.“
Seda öeldes pani ta tulelondi keerdunud raua sisse, mis jala aset täitis, ja tammist kolmejalgset lauda hõõguva kolde ette seades, kuhu ta kuivi puid juurde lisas, pani ta omale tooli ühele poole lauda ning kutsus võõrast teisele poole laua äärde istuma.
Nad istusid ja vahtisid suure tõsisusega teineteist, kuna igaüks neist mõtles, et ta vaevalt kunagi suuremat ja jõumehelisemat kuju on näinud, kui on seda tema vastas istuv mees.
„Auväärt pagulane,“ ütles rüütel, kui ta kaua ja üksisilmi oma võõrusisandat oli silmitsenud, „kui ma mitte teie vagu vaatlusi ei segaks, paluksin ma kolme asja teie pühimuse kohta teada, esiteks: kuhu panen oma hobuse? teiseks: mis võiksin ma õhtusöögiks saada? kolmandaks: kuhu heidan ma ööseks magama?“
„Mina vastan teile sõrmedega,“ vastas pagulane, „kuna ju minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita.“ Nõnda öeldes näitas ta järgemööda kahte onninurka. „Teie tall,“ ütles ta, „on seal, teie ase seal, ja teie õhtusöök on siin,“ ütles ta lähemalt simsilt kamalutäit herneid taldrikuga maha võttes ja lauale pannes.
172
