sime — alamad klassid üldiselt tarvitasid, välja arvatud ainult normannid-sõdurid ja need isikud, kes otseteed laenuhärradest olenesid. Kuid nende kõneluse esitamine algupärandis oleks praegusele lugejale vähe arusaadav, mispärast me luba palume tuua järgnev tõlge:
„Püha Witholdi vanne nende seapõrguliste peale!“ ütles seakarjus pärast sarve puhumist, millega ta oma karja püüdis kokku koguda, kes tema kutsele küll meloodilise röhkimisega vastas, kuid ometi ei tõtanud tõrudega rikkalikult varustatud söömamaalt lahkuma või jõemuda maha jätma, kus paljud mõnusalt pikutasid ja oma karjuse häälitsemist sugugi tähele ei pannud. „Püha Witholdi vanne nende ja minu enda peale!“ ütles Gurth; „kui kahejalgne hunt mõnda neist veel enne öö tulekut omale ei napsa, siis ei taha ma enam kellegi mees olla. Võta, Fangs, võta!“ hüüdis ta kõigest jõust oma karvast, hunditaolist koera (teatud verekoera tõug, pool bulldoggi, pool hurta), kes ümber jooksis, nagu tahaks ta oma peremehel rõngasninade kokkuajamises abiks olla, kuna ta aga tõepoolest kas signaalist mitte aru saades või kurja tahtmise tõttu neid ainult ühest paigast teise kihutas ja seega halbust aina suurendas, mitte aga abiks ei olnud. „Kurat kiskugu tal hambad suust,“ ütles Gurth, „ja vanakurja vanaema karistagu metsaülemat, kes meie koerte esimesed käpad vigastab ning nad nõnda teenistuseks kõlbmatuks teeb[1]. Wamba, tõuse ja aita mind, kui sa mees oled; jookse ümber mäekingu peale tuule neile ette ja oled sa seda teinud, siis võid loomad kui tallekeste karja oma ees ajada.“
„Tõepoolest,“ ütles Wamba paigast liikumata, „selles asjas olen oma jalult nõu küsinud ja nemad pooldavad arvamist, et kui mina oma riided läbi nende loikude viiksin, siis ma kuningliku garderoobi ja oma kõrge isiku
- ↑ Koerte vigastamine sündis iga kolme aasta järel, et nad ei võiks metsloomi taga ajada. Vigastamata koera omanikku ähvardas raske karistus.
17
