„Tema on ju tempelrüütel,“ ütles de Bracy, „ja sellepärast ei või ta minule selle daami kosimisel võistlejaks saada; ja minu, de Bracy mõrsja vastu midagi häbistavat ette võtta — taeva parast, seda ei söandaks ta isegi siis, kui tema isikus oleks ühendatud kogu ordu võim!“
„Et mitte miski, mis mina ütlen,“ rääkis Fitzurse, „sind ei suuda ajada seda hullust unustama (sest ma tunnen ju sinu kangekaelsust väga hästi), siis kuluta selleks võimalikult vähe aega, ära lase oma hullust sama segavaks kui kohatuks saada.“
„Mina kinnitan sulle,“ vastas de Bracy, „see on ainult mõne tunni töö ja peagi olen ma Yorkis oma julgete ning vaprate poiste eesotsas, et iga ettevõtet toetada, mis aga sinu tarkus heaks arvab. Kuid ma kuulen oma kaaslasi juba kokku kogunemas — täkud tambivad ja hirnuvad välishoovis. Ela hästi! Mina lähen, nagu truu rüütel, iluduse naeratust võitma.“
„Nagu truu rüütel!“ kordas Fitzurse talle järele vaadates. „Nagu hull, ütleksin mina, või nagu laps, kes jätab tõsise ja tarviliku tegevuse, et lendlevat karuohaka villatoppi taga ajada. Ja niisugustega pean mina töötama ning kelle kasuks? Printsi kasuks, kes on sama arutu kui liiderlik, sama tänamata isand kui mässuline poeg ning loomuvastane vend. Kuid tema, ka tema on ainult üks neist abinõudest, millega ma töötan, ja kui ta oma uhkuses enda tulu minu tulust mõtleks eraldada, siis peab ta mu saladust peagi tundma õppima.“
Riigimehe arutusi segas sisemisest ruumist kostev printsi hääl, mis hüüdis: „Suursugune Waldemar Fitzurse!“ ja paljastatud peal tõttas tulevane riigikantsler (sest sinnapoole tüüris kaval normann) oma loodetava valitseja käskusid vastu võtma.
166
