teie teda oma kavalusega ning mina oma vaba rühma odaga.“
„Lootusrikas abimees,“ ütles Fitzurse kärsitult, „kes äärmisel vajadusel narri mängib. Mis eesmärk sul ometi nende riietega on niisugusel põneval silmapilgul?“
„Omale naist muretseda,“ vastas de Bracy külmalt, „Benjamini suguvõsa eeskujul.“
„Benjamini suguvõsa eeskujul!“ ütles Fitzurse. „Ma ei mõista sind.“
„Kas sa eile õhtul ei kuulnud,“ ütles de Bracy, „kui prior Aymer minstreli laulule vastuseks ühe loo jutustas? Tema rääkis, kuidas vanal ajal Palestiinas tüli tõusnud Benjamini suguvõsa ja muu Iisraeli rahva vahel ja kuidas viimane peaaegu kogu selle suguvõsa meessoo tükkideks raius ja neitsi Maria nimel vandus, et ülejäänud mehed ei tohi teistest suguvõsadest omale naist võtta, ning kuidas rahvas viimaks oma vannet kahetses ja paavsti juurde saatis küsima, kuidas küll oma vandest vabaneda ja kuidas Benjamini suguvõsa mehed püha isa näpunäitel ühelt toredalt turniirilt kõik leedid omale röövisid, ilma et oleks küsinud nende eneste või nende perekondade nõusolekut.“
„Seda lugu ma kuulsin,“ ütles Fitzurse, „ehk küll kas sina või prior ise siin nii imelikult on aega ja olusid muutnud.“
„Mina mõtlen,“ ütles de Bracy, „omale Benjamini suguvõsa meeste eeskujul naist muretseda, mis peab tähendama, et ma just selles varustuses saksi härgade karja kallale tungin, mis täna öösi lossist lahkus, ja temalt armsa Rowena röövin.“
„Oled sa hull, de Bracy,“ ütles Fitzurse. „Mõtle ometi, et kuigi nad on saksilased, siis on nad ometi rikkad ja võimsad ja nende suguvennad austavad neid seda enam, et nii vähestele saksilastele varandus osaks on langenud.“
„Mis ühelegi neist osaks poleks pidanud langema,“ ütles de Bracy, „kui võitmine peaks täielik olema.“
„Vähemalt pole praegu selleks aeg,“ ütles Fitzurse; „lähenev kriis teeb hulga poolehoiu tingimata tarvilikuks ja
164
