„Annaks Jumal,“ ütles Fitzurse de Bracyle, „et miski tema oma julgust suudaks elustada! Ainult juba venna nimi ajab ta palavikku. Õnnetud on selle printsi nõuandjad, kel puudub kindlus heas kui ka halvas.“
Viieteistkümnes peatükk.
Ta arvab — ha, ha, ha — nii arvab ta: |
Ükski ämblik pole kunagi hoolsamalt oma purustatud võrgu parandamisele asunud, kui algas Waldemar Fitzurse prints Johanni laialipillatud poolehoidjate uut kokkukogumist. Vähesed hoidsid tema poole kalduvuse tõttu, tema isiku pärast ei pooldanud teda aga keegi. Sellepärast oli tarvilik, et Fitzurse neile lootust andis uuteks tuludeks ning et ta praegusi neile meelde tuletas. Noortele ja metsikuile mõisnikele tõotas ta piiramata vabadust ja takistamata prassimist, auahneile — võimu ja kitsidele — rikkuse kasvamist ning suuri maid. Palgatud sõjaväe juhid said oma osa kullas, mis oli nende silmas väga mõjuv väide, kuna ilma selleta kõik asjata oleks olnud. Lubadusi jagas tegev asjaajaja veel rikkalikumalt kui kingitusi ja ta ei jätnud midagi tegemata, mis oleks võinud kinnitada kõhklejaid või julgustada argu. Kuningas Richardi tagasitulekust rääkis ta kui sündmusest, mis on sealpool võimaluse piire, ent kahtlevaist pilkudest ja ebamääraseist vastuseist nähes, et just see kartus tema kaassüüdlasi kõige rohkem kohutabki, rääkis ta sellest kui võimalusest, mis tema politilisi oletusi ei tarvitse muuta.
„Kui Richard tagasi tuleb,“ ütles Fitzurse, „siis ainult selleks, et oma vaeseksjäänud ristisõitjaid nende kulul rikas-
161
