„Jätke oma pilge, härrad rüütlid,“ ütles Fitzurse, „ja oleks hea,“ lisas ta juurde, pöördudes printsi poole, „kui teie kõrgus auväärt Cedricule kinnitaks, et naljadega pole tahetud teda kuidagi haavata, sest need võiksid karedad kõlada ainult mõne võõra kõrvas.“
„Haavata!“ vastas prints Johann uuesti oma viisakasse tooni tagasi langedes, „kes söandaks arvata, et mina lubaksin kedagi oma juuresolekul haavata? Et Cedric iseoma poja terviseks ei taha juua, siis tõstan karika tema enda auks.“
Karikas käis hoovkonna silmakirjalikkude kiiduavalduste saatel ringi, aga tal polnud saksilaste meeleolu peale loodetud mõju. Cedric polnud loomult teravmeelne, kuid eksisid need, kes arvasid, et pärastine meelitus oleks suutnud eelmise teotuse meelest kustutada. Aga ta vaikis, kui prints uuesti hüüdis: „Härra Athelstane von Coningsburghi terviseks!“
Rüütel tänas ja näitas, et ta niisugusest aust oskab lugu pidada, kuna ta suure karika ühe sõõmuga tühjendas.
„Ja nüüd, mu härrad,“ ütles prints Johann, kelle pea juba joodud viinast hakkas soenema, „kuna meie oma Saksi külalistele osaks oleme lasknud saada, mida õigeks peame, palume ka neilt vastutasuks viisakust. Auvääriline than,“ jätkas ta Cedricu poole pöördudes, „meie palume kellegi normanni nime nimetada, mis kõige vähem teie suud rüvetaks, ja palume viinaga viimase kibeduse oma huulilt loputada, mis sinna peatuma jäänud.“
Kuna prints Johann rääkis, tõusis Fitzurse oma paigalt ja hiilis Cedricu selja taha, kus ta teda manitses silmapilku mitte tarvitamata jätta, kus võimalik oleks kahe rahvatõu vahelmist põnevat vahekorda kõrvaldada prints Johanni nime nimetamisega. Saksilane ei tulnud sellele kavalale soovile mitte vastu, vaid püsti tõustes ja oma karikat ääreni täites pöördus ta prints Johanni poole järgmiste sõnadega: „Teie kõrgus nõuab, et mina kellegi normanni nime nimetaksin, kes oleks väärt siin pidustusel meeldetuletamiseks. See võib-olla on raske ülesanne, sest ta kutsub orja oma isandale kiitust laulma — kutsub võidetut, keda alles võidu tagajär-
158
