Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/149

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Sellest ei või sa ometi paremini, Locksley,“ ütles prints Johann haavaval naeratusel.

„Vähemalt tahan ma tema noolt tabada,“ vastas Locksley.

Ja oma noolt seekord pisut suurema hoolega minema saates rabas see vastase noole kildudeks. Ümberseisjad olid selle osavuse üle niivõrt imestunud, et nad isegi harilikul viisil karjumisega ei osanud oma kiitust avaldada. „See peab saadan ise olema, mitte aga inimene, kel liha ja veri,“ sosistasid vabamehed üksteisele, „niisugust vibulaskjat pole Britis kunagi nähtud, sealt maalt kus üldse vibu on lastud.“

„Ja nüüd,“ ütles Locksley, „paluksin teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu on tarvitusel põhjapoolsetes maakondades; ning tervitatud olgu iga tubli vabamees, kes katsub seda märki tabada, et naeratust meelitada neiu huulile, keda ta kõige rohkem armastab.“

Siis pöördus ta, et võitlusväljalt lahkuda. „Laske oma vahte mind valvata,“ ütles ta, „kui soovite, ma lähen lähemast pajupõõsast vitsa tooma.“

Prints Johann andis sõduritele märku, et need talle järele läheksid, kuid üldine kisa: „Häbi, häbi,“ sundis teda oma viisakuseta käsku muutma.

Üürikese aja pärast oli Locksley kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja pisut mehe pöidlast jämedama kepiga tagasi. Suure rahuga hakkas ta seda koorima ja tähendas sinna juurde, et tublit vibumeest niisugust märki laskma panna, nagu see tänini sündinud, tähendaks tema osavusele häbi teha. „Mis aga minusse puutub,“ ütles ta, „ja maasse, kus mina olen kasvanud, siis võiksid sealsed mehed sama hästi omale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, kus ümber istub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid,“ lisas ta juurde, kuna ta teisele poole võitlusvälja otsa läks oma pajukeppi maa sisse püsti pistma, „kuid kes seda varva saja küünra pealt tabab, seda nimetan vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kas või kuninga ees kandma, kuigi see kuningas oleks vahva Richard ise.“


149