Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/146

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuninglikku livreed. Selles oma uudishimu kustutuses otsis ta silm isikut, kellele ta mõtles kätte maksta, ja nägi teda samas rahus ning samal paigal seisvat, kus ta oli eelmiselgi päeval.

„Mees,“ ütles prints Johann, „juba sinu häbemata lobisemisest aimasin ma eile, et sina pole ustav vibumees, ja nüüd näen ma, et sina ei julgegi oma osavust katsuda nende tublidega, kes siin all asuvad.“

„Lubage, härra,“ vastas vabamees, „mul on veel üks teine põhjus laskmisest loobuda, mitte ainult ebaõnnestumise kartus.“

„Ja missugune on see teine põhjus?“ küsis prints Johann, kes seletamata põhjusel selle mehe vastu hakkas piinlikku uudishimu tundma.

„See,‘‘ vastas vabamees, „et ma ei tea, kas mina ja need vabamehed oleme harjunud ühesugust märki tabama; pealegi ei tea ma, kuidas see teie kõrgusele meeldiks, kui mees, kes teadmata teie meelepaha osaliseks saanud, kolmanda auhinna võidaks.“

Prints Johann punastas, kui ta küsis: „Mis on su nimi, vabamees?“

„Locksley,“ vastas vabamees.

„Siis, Locksley,“ ütles prints Johann, „sina lased pärast seda, kui need vabamehed oma osavust on juba näidanud. Võidad sa auhinna, lisan mina oma poolt kakskümmend kuldtükki juurde, kaotad sa tema aga, siis tõmmatakse sul sinu lincolnroheline kuub seljast ja sind pekstakse vibupaeltega võitlusväljalt kui häbematult lobisev hoopleja minema.“

„Aga kui ma niisuguseil tingimusil lasta ei tahaks?“ küsis vabamees. „Teie kõrgus, keda niipalju sõjamehi toetab, võib kergesti mul kuue seljast kiskuda ja mind läbi peksta, aga mind vibu painutama ja seda laskma sundida ei suuda ta mitte.“

„Kui sa minu suurmeelse pakkumise tagasi lükkad,“ ütles prints, „siis lõikab võitlusvälja ülem sinu vibupaela ning murrab sinu vibu enda ja nooled katki, kuna ta sinu kui argpüksi minema kihutab.“


146