teavad, vilistite linn ja ei või kuidagi püha linna eesõiguste osaliseks saada.“
Waldemar Fitzurse, kelle uudishimu Ivanhoe mahalangemise paigale oli kiskunud, tuli nüüd tagasi. „See vapper,“ ütles ta, „teeb teie kõrgusele vististi vähe peavalu ja jätab Front-de-Boeufile rahulikult tema laenu — ta on ju raskesti haavatud.“
„Mis temaga ka saab,“ ütles prints Johann, „ometi on ta tänase päeva võitja, ja olgu ta meie kümnekordne vaenlane või meie venna truu sõber, mis tähendab sama palju, tema haavu peab ravitsema — meie oma arst peab tema eest hoolitsema.“ Seda rääkides liikus kuri naeratus prints Johanni huulil. Waldemar Fitzurse tõttas vastama, et Ivanhoe on juba võitlusväljalt ära kantud ja et ta on oma sõprade hoole all.
„Mind kurvastas pisut,“ ütles ta, „kui ilu- ja aukuninganna näol muret nägin, sest tema ühepäevane valitsemine muutus nõnda leinaks. Mina pole mees, keda naisterahva hädaldamine oma armukese pärast liigutab, kuid leedi Rowena kandis oma kurbust niisuguse auväärsusega, et seda võis ainult tema kuivadest silmadest ja kokkupandud kätest aimata, mis värisesid eluta kuju enese ees nähes.“
„Kes on see leedi Rowena,“ küsis prints Johann, „kellest me nii palju kuulnud?“
„Suurte Saksi maaomanduste pärija,“ vastas prior Aymer, „armsuse roos, rikkuse kalliskivi, ilusaim tuhandete keskel, mirrikimp, kampripõõsas.“
„Meie tahame tema muret pehmendada,“ ütles prints Johann, „ja tema verd suursugustada normanniga laulatamise kaudu. Tema pole nähtavasti veel täiskasvanud ja sellepärast seisavad tema abielu-küsimused meie otsustamise võimuses. — Mis ütled selle kohta sina, de Bracy? Mis arvad sa ilusate maade ja sissetulekute omandamisest saksilasega abiellu astudes, nagu tegid seda selle maa võitja järeltulijad?“
„Kui maad mulle meeldivad, mylord,“ vastas de Bracy, „siis meeldib vististi ka mõrsja ja niisuguse heateo eest tunneksin ma end teie kõrgusele väga kohustatud olevat, kes
143
