võib-olla juba ka Rooma sõdurite toreda rännaku tunnistajaiks[1], ulatasid oma mügerikud käed üle tiheda ja toreda rohtvaiba; mõnes paigas segusid nad pöökide, okastammede ja madalama alusmetsaga sedavõrt tihedaks hulgaks, et loojeneva päikese längus kiired sealt kuidagi läbi ei pääsnud; paiguti eemaldusid nad üksteisest, sünnitades kaugeleulatuvad harvendikud, mille keerulisse joonestikku pilk nii hea meelega kaob, kuna ju kujutlus seal jalgrajad avab veel metsikumaisse metsaüksildusisse. Siin heitsid päikese punased kiired murdunud ja kahvatu helgi langenud okstele ning sammaldanud puutüvedele ja helendavalt valgustatud laigud rohul tähendasid paiku, kuhu päike leidis teed. Harvendiku keskel asuv suurem lagendik näis pühendatud olevat varemini druiidide talitusteks, sest mäekingul, mida tema korralikkuse tõttu inimeste kätetööks võis pidada, leidus veel osa tahumata kivide suurest ringist. Seitse neist seisid alles püsti; teistest olid mõned oma paigalt nihutatud (vististi mõne ristiusku läinud inimese poolt), asudes oma algkoha läheduses, kuna mõned mäekingu küljel lamasid. Ainult üks suur kivi oli mäekingu alla jõudnud ja siin tee sulgenud rahulikult voolaval ojakesel, andes takistuse tõttu muidu vaiksele voolule nõrga vulina.
Seda maastikku täiendasid kaks inimkuju, kelle kehakatted ja välimus osutasid metsikut ja talupojalikku iseloomu, mis oli omane Yorkshire läänepoolse kõrvenurga elanikkudele noil varaseil päevil. Vanemal oli kare, toores ja metsik välimus. Tema kehakate oli võimalikult lihtne: seljas ainult mingisuguse looma pargitud nahast valmistatud kitsas jakk, mis sedavõrt kulunud, et alguses naha külge jäetud karv enamasti igalt poolt juba oli kadunud, mispärast raske oleks olnud mõne alalhoidunud karvatuti põhjal öelda, mis looma seljast see nahk kord võetud. See algeline rüüd ulatus kurgu alt kuni põlvini ja täitis kõigi harilikkude ihukatete
- ↑ Roomlased võitsid Inglismaa 55. a. e. Kr. s. ja valitsesid siin kuni 411. a. p. Kr. s. Tõlk.
14
