Hariliku kombe tõttu pidi pärandusetu rüütel ühte rühma juhatama, kuna teise rühma juhatajana Brian de Bois-Guilberti nimetati, kes oli eelmisel päeval kui kõige parema järgmine esinenud. Eilsed väljakutsujad võtsid igaüks oma parteis võitlusest osa, välja arvatud ainult Ralf de Vipont, kelle eilne kukkumine võimetuks oli teinud sõjariistu kandma. Oli hulk valitud suursuguseid rüütleid, kes valmis olid ühe kui ka teise võitlusrühma ridu täitma.
Hoolimata sellest, et üldine turniirvõitlus, millest kõik rüütlid osa võtsid, oli üksikvõitlustest hädaohtlikum, ometi võeti temast praegusel ajal palju rohkem osa. Mõned rüütlid, kes osavuse puudusel üksiku kuulsa vastasega ei söandanud õnne katsuda, olid siiski valmis oma vaprust üldises võitluses näitama, kus nad nendega võisid kokku saada, kellega nad enam ühejõulised. Praegusel korral oli kumbagi rühma end umbes viiskümmend rüütlit üles annud, mispeale marssalid teatasid, et enam ei või vastu võtta — paljude meelepahaks, kes ülesandmisega olid viibinud.
Kella kümne paiku oli kogu tasandik mees- ja naisratsanikkudega ning jalainimestega üle külvatud, kes kõik turniirile tõttasid, ja natuke aega peale seda kuulutasid pasunad prints Johanni ja tema saatkonna tulekut, kellega kaasa sõitsid nii mõnedki rüütlid, mõeldes võitlustest osa võtta või mitte.
Umbes samal ajal jõudis pärale Saksi Cedric ühes leedi Rowena ja Athelstanega. See Saksi lord oli oma pika ja tugeva keha sõjariistu pannud, et võitlejate ritta asuda ja Cedricu suureks üllatuseks oli ta omale tempelrüütli partei valinud. Cedric oli oma sõbrale sellepärast tõsiseid etteheiteid teinud, kuid ta sai niisuguse vastuse, nagu annavad harilikult need, kes on oma ettevõttest kinnipidamises enam kangekaelsed, kui nende põhjendamises õiglased.
Oma parema, kui mitte just ainsa põhjuse, miks ta Brian de Bois-Guilberti parteiga liitus, hoidis Athelstane iseenda teada. Ehk küll tema raskepärane loomus teda takistas leedi Rowenale lähenemast, ometi polnud ta tema kenaduste
130
