oma vasallideks ja asetades end niisuguse jõu etteotsa, mis võimaldaks oodatavas riiklikus segaduses soovitud osa mängida.
Iseäranis kõikuvaks muutus alam-aadli ehk nõndanimetatud franklini seisukord, kes oli Inglise põhiseaduse vaimu tõttu õigustatud end iseseisva hoidma sellest laenuhärrade omavolist. Ainult seega võis ta omale ajutiseks rahu soetada, et ta — nagu see enamasti sündiski — enda mõne naabruses asuva väikese kuninga varju alla usaldas ja tema majapidamises mõnesuguse laenuteenistuse oma peale võttis või end lepinguga kohustas teda tema ettevõtteis toetada; kuid see võis sündida ainult ohverdades oma sõltumatust, mis oli iga inglase rinnale nii kallis, ning pealegi veel ühenduses hädaohuga, et kaitseisand ta oma auahnuses kisub ükskõik mäherdusse meeletusse ettevõttesse. Teisest küljest olid suurte parunite tarvitatavad abinõud vaevamiseks ja rõhumiseks nii mitmekesised, et neil kunagi ei puudunud ettekäänded ega ka tahtmine neid oma nõrgemaid naabreid piinata ja taga kiusata, kes püüdsid nende võimu alt vabaneda, toetudes sel hädaohtlikul ajal oma laitmata teguviisile ja maksvaile seadustele.
Üks põhjus, mis suurel määral kippus aadli omavoli ja alamate klasside häda suurendama, tekkis Normandia hertsogi Wilhelmi maavõitmise tagajärgedest. Neli inimpõlve polnud veel suutnud normannide ja anglosakside vaenlust veres lepitada või ühise keele ja vastastikuste huvidega ühendada kaht vaenulist rahvatõugu, kellest üks ikka alles võidujoovastust maitsis, kuna teine võidukaotuse tagajärgede all ägas. Võim oli Hastingsi lahingu[1] tõttu tervelt Normandia aadli käes ja, nagu ajalugu kinnitab, ei peetud selle tarvitamises mitte mõõtu. Vähesed erandid välja arvatud, olid Saksi printsid kõik kas hävitatud või päranduseta, nii et polnud kuigi suur nende arv, kel leidus oma isade pinnal maad. Kuninglik võim oli juba ammugi püüdnud seadus-
- ↑ Aastal 1066. Tõlk.
12
