ja varustust siia, vaid viige see oma isandale tagasi või kui viha keelab teda neid tagasi võtmast, siis tarvitage neid iseoma vajaduseks. Niipalju kui nad on minu omad, loobun neist heal meelel teie kasuks.“
Baldwin kummardus sügavasti ja lahkus ühes oma kaaslastega, kuna pärandusetu rüütel oma telki tagasi läks.
„Siiamaani, Gurth,“ ütles ta oma teendri poole pöördudes, „pole veel Inglise rüütliseisuse au minu käes kannatanud.“
„Ja mina,“ ütles Gurth, „pole kui Saksi seakarjus sugugi halvasti normanni kannupoisi osa etendanud.“
„Jah, ainult mina olin alalises hirmus, et sinu talupoeglik teguviis võiks su välja anda,“ vastas pärandusetu rüütel.
„Ei,“ ütles Gurth, „äratundmist ei karda ma kelleltki kui aga oma kaaslase Wamba poolt, kelle kohta kuidagi ei või öelda, on ta rohkem kelm või narr. Kuid vaevalt suutsin ma naeru tagasi hoida, kui minu vana isand nii lähedalt mööda läks, arvates, et Gurth nii mõnegi hea penikoorma taga Rotherwoodi tihnikuis ja soodes tema sigu karjatab. Kui mind ära tuntakse…“
„Küllalt,“ ütles pärandusetu rüütel, „sina tead minu lubadust.“
„Mis sellesse puutub,“ ütles Gurth, „siis nahaparkimise pärast ei jäta ma kunagi oma sõpra maha. Minul on paks nahk ja see kannatab nuga ja ka piitsa, nagu iga kultki minu karja hulgas.“
“Usu, mina tasun sulle selle hädaohu, mis sa minu pärast oma peale võtad, Gurth,“ ütles rüütel. „Seni aga palun sind need kümme kuldtükki vastu võtta.“
„Nüüd olen rikkam,“ ütles Gurth raha tasku pistes, „kui seakarjus või ori kunagi on olnud.“
„Mine selle kullakotiga Ashbysse,“ jätkas isand, „otsi seal Yorki Isaak üles ja las ta võtab siit tasu oma hobuse ning sõjariistade eest, mis tema laenu-usaldus mulle toimetas.“
„Ei, püha Dunstani nimel,“ vastas Gurth, „seda ei tee ma mitte.“
113
