Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/111

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

jäi rahuldamata. Pärandusetu rüütel loobus kõigist abipakkumisist, maha arvatud ainult see, mis tuli tema oma kannupoisi või ennemini vabamehe poolt: see oli talupoja moodi isik, kes tumedat mantlit kandis ja kes oma pead ning nägu normanni musta nahkmütsiga kattis, püüdes jääda samuti tundmatuks, nagu tema isandki. Kuna kõik teised telgist eemale jäeti, vabastas see mees rüütli raskemast varustusest ja pani tema ette toitu ning viina, mille päeva jooksul tuntud jõupingutused väga vastuvõetavaks tegid.

Vaevalt oli rüütel tõtates oma eine söönud, kui teender talle teatas, et viis meest, kes varustatud hobuseid hoiavad, temaga soovivad rääkida. Pärandusetu rüütel oli selleaegse moodi järele varustuse pika mantli ja sellega ühenduses seisva mütsi vastu vahetanud, mis soovi korral näo sama hästi võis kinni katta, nagu kiiver oma näovarjugagi; pealegi muutus videvik juba pimeduseks, mis igasuguse varjamise tarbetuks tegi, ehk olgu siis, et keegi teda hästi oleks tunnud.

Nõnda siis astus pärandusetu rüütel julgelt oma telgi ette ja leidis sealt väljakutsujate kannupoisid, keda ta nende pruunikaspunastest ja mustadest riietest tundis ja kellest igaüks oma isanda varustusega koormatud hobust talutas.

„Vastavalt rüütlimäärustele,“ ütles esimene kannupoiss, „pakun mina, Baldwin von Oyley, kardetud rüütli Brian de Bois-Guilberti kannupoisina, teile, pärandusetu rüütel, hobuse ja varustuse, mis minu isand täna sõjamängus tarvitas, jättes teie suursugususe otsustada, kas neid vastu võtta või nende hinda määrata, nagu teie seda heaks arvate, sest nõnda peab sündima turniirimääruste järele.“

Teised kannupoisid kordasid peaaegu sedasama ja jäid siis pärandusetu rüütli otsust ootama.

„Teile neljale, mu härrad,“ ütles rüütel nende poole pöördudes, kes viimastena rääkinud, „ja teie auväärt ning vapraile isandaile on mul ühine vastus. Tervitage minu poolt neid suursuguseid rüütleid ja ütelge neile, et mina teeksin ülekohut neilt nende varustust ja hobuseid võttes, kelle seljas ei või kunagi vapramaid kavalere ratsutada. Sooviksin


111