Aga vaevalt oli ta kolm sammu teinud, kui ta kättemaksva mälestuse tõttu, mida suurendas veel teenimata haavamise tundmus, hobuse uuesti ümber pööras ja vihase pilgu vabamehe pihta heitis, kes temale esiti vastumeelseks oli saanud, kuna ta juuresseisvaile sõduritele ütles: „Teie elu nimel, ärge laske mul seda poissi putku pista.“
Vabamees kannatas printsi pahase pilgu sama kindlusega, mis oli varemaltki märkinud tema teguviisi, lausudes naeratavalt: „Ma ei mõtle Ashbyst mitte enne tunahomset lahkuda, tahan näha, kuidas Staffordshire ja Leicestershire oskavad vibu lasta, Needwoodi ja Charnwoodi metsad peavad küll häid vibumehi esitama.“
„Mina,“ ütles prints Johann oma kaaslastele, kuid mitte just vastuseks räägitud sõnadele, „ma tahan näha, kuidas tema ise oma vibu tarvitab ja häda talle, kui tema osavus ta häbematust pisutki ei vabanda.“
„On ülem aeg,“ ütles de Bracy, „et talupoegade outrecuidance’ile (häbematusele) mõne tabava karistusega piir pandaks.“
Waldemar Fitzurse, kes kartis, et tema isand ehk õiget teed rahva poolehoiu võitmiseks ei leia, kehitas õlgu ja vaikis. Prints Johann lahkus võitlusväljalt ja publikumi laialiminek muutus üldiseks.
Mööda erinevaid teid ja mitmesugustes salkades liikusid pealtvaatajad üle tasandiku nende paikade poole, kust nad olid tulnud. Kaugelt suurem osa läks Ashby linna poole, kus paljud kõrgemast soost isikud lossis ruumi leidsid, kuna teised linnas omale ulualuse nõutasid. Nende seas olid paljud, kes tänastest võitlustest osa võtnud või kes mõtlesid järgmisel päeval kaasa võidelda. Pikkamisi ratsutasid nad ja kõnelesid päevasündmustest, kuna rahvas kiiduhüüetega neid saatis. Samade kiiduavalduste osaliseks sai ka prints Johann, ehk ta küll selle eest tänu võlgnes enam oma hiilgusele ja toredale saatkonnale kui oma iseloomu populaarsusele.
Enam tõsise ja üldise, sama ka enam teenitud kiiduavalduse osaliseks sai päevakangelane, kes rahva tähelepanu eest
109
