rüüstamine pääsis aasta hiljemini lahti, kui Lõvisüda ristisõtta läks. Yorkis, näiteks, põgenesid juudid lossi ja kui rahvas mõnepäevase piiramise järel selle pidi kätte saama, põletasid juudid oma varanduse, pistsid lossi põlema, tapsid siis oma naised ja lapsed ning lõpuks ka iseend. Selle olukorra kujutlusena esineb vana Isaak oma tütre Rebekkaga.
Esitatud kangelaste kohta võiks sedasama tähendada, mida tegime üldiselt juba eespool: peakangelased, kirjaniku ideaali kandjad (näiteks Wilfred ja Rowena), tunduvad kahvatud, kipuvad muutuma varjukujudeks, kuna aga kõrvalised isikud palju enam esinevad tõsiste elusate inimestena, kelles aimab liha ja verd. Aga suurt kirge ja sügavat kannatust, mis lugejat vapustaks või südamepõhjani liigutaks, ei leidu W. Scott’is üldse mitte. Tema ilmas valitseb enam kaaluv mõistus kui ihkavad meeled. Seepärast ongi ta saanud enam valmivate poiste ja tüdrukute kui küpsede meeste ja naiste lugemis-raudvaraks.
Oma teose nimetuse (Ivanhoe) on kirjanik kuskilt vanast laulust võtnud, tema materjalid peaasjalikult mingisugusest vanast käsikirjast (The Wardour Manuscript). Kuningas Lõvisüda ja Copmanhursti munga vahekorra eeskujuna kasutanud ta sellekohaseid vanu lugulaule, nagu ta oma teose eessõnas lähemalt seletab.
10
