vemaks muutunud. Praskovja leidis mehe seltsamalt sohvalt, kuid uues seisukorras: ta lamas selili, hoigas ja vahtis tardunud pilgul oma ette.
Praskovja Feodorovna hakkas rohtudest rääkima. Ivan Iljitsch pööras pilgu tema poole. Naine ei lõpetanud oma lauset: niisugune viha paistis mehe pilgust tema vastu.
„Kristuse nimel, lase mind rahus surra,“ ütles Ivan Iljitsch.
Praskovja Feodorovna tahtis ära minna, kuid sel silmapügul astus tütar sisse teretama. Tütre pääle vaatas haige niisama nagu naisegi pääle, ja küsimise pääle tervise kohta vastas ta, et ta varsti nad enesest vabastab. Mõlemad jäivad vait, istusivad natuke aega ja läksivad ära.
„Milles siis meie süüdlased oleme?“ ütles Liisa emale. „Nagu oleksime meie seda teinud! Mul on ju papast kahju, aga mistarvis meid piinata?“
Arst tuli harilikul ajal. Ivan Iljitsch vastas temale: „jah, ei“, ja vahtis üksisilmi tigedal pilgul tema pääle, kuna ta lõpuks ütles:
„Te ju teate, et te aidata ei või, siis jätke rahule.“
„Valu võime vähendada,“ ütles arst.
„Ka seda ei või teie; jätke rahule“
Arst läks võõrastetuppa ja teatas Praskovja Feodorovnale, et asi väga halb on ja et ainukeseks abinõuks veel oopium on, mis valu vähendab, kuna aga see hirmus pidavat olema.
Arst rääkis, et haige kehalikud kannatused hirmsad on, ja see oli õige; kuid hirmsamad kui kehalikud kannatused olivad tema hingelised kannatused, ning need olivad tema pääkannatused.
