Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/72

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
72
LEO TOLSTOI


gel seljataga, elu algul, aga siis läheb ikka mustemaks ja mustemaks, kiiremalt ja kiiremalt. „ Vastupidi proportsionalselt surma kauguse kvadratidele,“ mõtles Ivan Iljitsch. Ja selle kivi kuju, mis ikka kasvava kiirusega alla poole lendab, langes temale hinge. Elu, see suurenevate kannatuste rida, lendab ikka kiiremalt ja kiiremalt lõpu, kõige hirmsama kannatuse poole. „Ma lendan ...“ Ta värises, liigutas ennast, tahtis vastu panna, aga juba teadis ta, et võimata on vastu panna, ja väsinud silmil, mis enam vaadata ei jaksanud, siiski ka vaatamist järele jätta ei saanud, vahtis ta sohva seljataguse pääle ja ootas, ootas seda hirmust kukkumist, tõuget ja purunemist. „Vastu panna on võimata," rääkis ta iseeneses. „Aga kui ometi aru saaks, mispärast see nõnda on? Ka see on võimata. Seletada võiks siis, kui ütleks, et ma nõnda pole elanud kui ma oleks pidanud elama,“ rääkis ta iseeneses, kuna ta oma elu seaduslikkust, õiglust ja viisakust meelde tuletas. „Seda aga oletada on võimata," ütles ta iseeneses ja naeratas huulil, nagu võiks keegi seda näha ja sellest petetud saada. „Seletust ei ole! Piin, surm ... Mispärast?“


XI.

Nõnda läks kolm nädalat mööda. Selle aja jooksul juhtus Ivan Iljitschi ja tema naise soovitud sündmus: Petrischtschev palus vormilikult nende tütre kätt. See oli õhtul, järgmisel päeval astus Proskovja Feodorovna Ivan Iljitschi tuppa ja pidas aru, kuidas Feodor Dmitrievitschi kosjakäigust teatada; aga Ivan Iljitschi tervis oli just sel öösel hal-