les ta oma taskukella, isa kingitust, vaadates ja naeratas vaevalt arusaadavalt, ainult temale enesele mõistetavalt, nooremehele, kuna ta üles tõusis ja oma riietega kahistas.
Kõik tõusivad üles, jätsivad jumalaga ja sõitsivad ära.
Kui nad välja olivad läinud, näis Ivan Iljitschil kergem olevat: ei olnud valet, — ta läks ühes nendega ära, kuid valu jäi. Ikka seesama valu, ikka seesama hirm tegivad seda, et midagi pole raskem ega midagi kergem. Veel halvem.
Jälle läks minut minuti, tund tunni järel mööda, ikka üks ja seesama ja ei ole lõppu, ja vääramata lõpp on ikka hirmsam.
„Jah, saatke Gerassim siia,“ vastas ta Peetri küsimise pääle.
IX.
Hilja öösel tuli naine koju. Kikivarbil astus ta sisse, kuid Ivan Iljitsch kuulis teda: ta tegi silmad lahti ja pani nad jälle ruttu kinni. Naine tahtis Gerassimi ära saata ja ise haige juurde istuma jääda. Ivan Iljitsch tegi silmad lahti ja ütles:
„Ei. Mine.“
„Kannatad sa väga?“
„Ükskõik.“
„Võta oopiumi.“
Ivan Iljitsch oli nõus ja võttis. Naine läks ära.
Umbes kella kolmeni viibis Ivan Iljitsch piinavas uimastuses. Talle näis, nagu topitaks teda valu tehes kusagile kitsasse ja sügavasse musta kotti ning ikka sügavamale topitakse ta, aga läbi ei jõuta top-
