külaskäigu-etendus, ja neil oli oma looslie, mille võtmist tema, Ivan Iljitsch, oli nõudnud. Nüüd aga unustas ta selle sootuks ja naise ehted haavasivad teda. Kui talle aga meelde tuli, et ta ise looshe võtmist ja teatrisse sõitmist oli nõudnud, sest et see lastele kasvatuslist ja ilutundlist maitsmist pakub, varjas ta oma haavatud tunde.
Praskovja Feodorovna astus sisse enesega rahul olles, kuid nagu süüalusena. Ta istus, küsis tervise üle järele, — nagu Ivan Iljitsch nägi, tegi ta seda ainult selleks, et küsida, mitte aga selleks, et midagi teada saada, sest teada polnud siin ju midagi — ja hakkas sellest rääkima, mis temale tarvilik oli: tema poleks mingi hinna eest teatrisse sõitnud, kuid looshe on võetud ja sinna lähevad Helene, tütar ja Petrischtschev (kohtu-uurija, tütre peigmees) ning et võimata on neid üksi jätta. Temal aga oleks lõbusam olnud oma mehega istuda. Kui ta aga tema äraolekul ometi arsti käskusid täidaks.
„jah, ja ka Feodor Dmitrievitsch (peigmees) tahtis sisse astuda. Kas võib? Ja Liisa.“
„Las' tulla.“
Tütar astus sisse ehitud, paljastatud noore kehaga, selle kehaga, mis teda, Ivan Iljitschi, nõnda kannatama pani. Aga tütar tegi seda keha silmapaistvaks. Tütar oli tugev ja terve, nähtavasti armastas ta ja oli pahane, et haigus, kannatused ja surm tema õnne rikkusivad.
Astus ka Feodor Dmitrievitsch sabakuues tuppa, pää kähärdatud à la Capoul, pika soonelise kaelaga, mida kitsas valge krae kattis, määratusuure valge rinnaga ja kitsaste mustade pükstega kaetud tugevate niuetega, ühes käes valge kinnas ja torukübar.
