Pool kaksteistkümmend tuli ka tõesti kuulus arst. Jälle algas läbikuulamine ja tähtis jutuajamine haige juures kui ka teises toas neerust ja umbsoolikast ning küsimised ja kostmised niisugusel tähtsal näol, et tõeliku surma ja elu küsimuse asemel, mis nüüd veel ainuüksi Ivan Iljitschi ees seisis, neeru ja umbsoolika küsimus ette astus, sest need toimetasivad midagi nõnda nagu toimetama ei pea ja sellepärast tungivad nüüd Michail Danilovitsch ja kuulsus nendele kallale ja sunnivad neid paranema.
Kuulus arst jättis tõsisel, mitte aga lootuseta näol jumalaga. Ja Ivan Iljitschi sellekohase argse küsimise pääle, mille see ülestõstetud, hirmust ja lootusest hiilgavail silmil talle ette pani, vastas ta, et tervekssaamise eest vastutada ei või, kuid võimalus on olemas. Pilk, millega Ivan Iljitsch arsti saatis, oli nii hale, et Praskovja Feodorovna nutma hakkas ja kabineti uksest välja läks, et kuulsale arstile tasu ära maksta.
Arsti antud lootusesäde ei suutnud Ivan Iljitschi meeleolu kauemat aega paremal järjel hoida. Jällegi seesama tuba, needsamad kardinad, pildid, tapetid klaasikesed ja ikka seesama valutav, kannatav keha. Ja Ivan Iljitsch hakkas hoigama: talle pritsiti midagi kehasse ja ta langes uimastusesse.
Kui ta üles ärkas, hakkas juba videvikuks minema, talle toodi lõunasöök. Vägisi sõi ta buljongi; ja jälle seesama, jälle lähenev öö.
Pärast lõunat kell seitse tuli Praskovja Feodorovna tema tuppa; ta oli riides, nagu tahaks ta kusagile välja sõita — paksud rinnad üles seatud ja näol puudri jäljed. Veel hommikul oli ta rääkinud, et ta õhtul teatri tahab minna. Oli Sarah Bernard'i
