Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/61

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM
61


nüüd olen ma vististi soe: isegi kõige korralikumal Praskovja Feodorovnal poleks minu kehasoojuse kohta midagi öelda. Noh, tere.“ Ja arst surub haige kätt.

Oma endist naljakust kõrvale heites hakkab arst tõsisel näol haiget läbi katsuma, proovib tema tuiksoont, tema ihusoojust; hakkavad koputamised, läbikuulamised.

Ivan Iljitsch teab kindlasti ja kahtlemata, et see kõik tühi lori ja pettus on; kui aga arst põlvili lastes ja tema üle kumardades kõrva kord ülemale, kord alamale vastu keha paigutab ja tähtsal näol mitmesuguseid võimlemiseliigutusi teostab, siis annab Ivan Iljitsch temale alla, nagu ta ka varemalt advokatide kõnedele alla heitis, ehk ta küll väga hästi teadis, et nad valetavad ja mispärast nad valetavad.

Arst katsus alles, põlvili olles, koputamisega midagi järele, kui ukse taga Praskovja Feodorovna siidiriided kahisema lõivad ja Peetrile määratud etteheide kostis, miks temale arsti tulekust pole teatatud.

Ta astub sisse, suudleb meest ja hakkab silmapilk tõendama, et tema juba ammugi jalul oli ja et ta ainult arusaamatuse tagajärjel arsti tulekul puudus.

Ivan Iljitsch vaatab tema pääle, silmitseb teda üleni ja ta heidab temale ette tema valget nahka, tema paksust, käte ja kaela puhtust, tema juuste läiget ja elurikaste silmade helki. Ivan Iljitsch vihkab teda kõigest südamest. Ja naise puutumine paneb teda kannatama kasvava viha mõjul.

Naise seisukoht mehe ja tema haiguse vastu on ikka endine. Nagu arst enesele seisukoha on omandanud haige vastu ja ei saa seda muuta, nii-