ikka valu ja piin ning ikka üks ja seesama. Üksi olla on hirmus igav, tahaks kedagi kutsuda, aga juba ette tead sa, et teistega olles on veel halvem. „Võtaks õige jällegi morfini tarvitusele — langeks uimastusesse. Ma ütlen talle, arstile, et ta veel midagi välja mõtleks. See on võimata, võimata nõnda!“
Tund, kaks läheb nõnda mööda. Eestoast kostab kõlistamine. Ehk on arst? Tema see ongi, värske, kärmas, lihav, rõõmus ja näoilmega, mis ütlevat näib: kuidas te ka hirmutate, aga küll meie juba kõik korda seame. Arst teab, et see näoilme siin ei kõlba, aga tema on selle ilme omale alatiseks ette pannud ja ei saa teda ära võtta, nagu inimene, kes hommikul sabakuue selga pani, et külaskäikudele sõita.
Arst hõõrub agaralt ja trööstivalt käsi.
„Ma olen külm. Tubli pakane. Andke aega, ma teen enese soojaks,“ räägib ta sarnasel toonil, nagu tahaks ta öelda, et ainult pisut on vaja oodata; kui ta soojaks saab, siis parandab ta kõik.
„Noh mis, kuidas on?“
Ivan Iljitsch tunneb, et arst tahaks ütelda: „kuidas käbarad käivad?“ aga ka tema tunneb, et nõnda rääkida ei või, ja ütleb: „kuidas te öö mööda saatsite?“
Ivan Iljitsch vaatab arsti pääle näoga, mis küsida tahab:
„Kas sul kunagi valetades häbi ei hakka?“ aga arst ei mõista seda küsimist.
Ja Ivan Iljitsch räägib:
„Ikka niisama hirmus. Valu ei lähe üle, ei anna järele. Kui midagi ometi oleks!“
„Jah, teie, haiged, ütlete alati nõnda. Noh,
