Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/59

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM
59


uskuda. Aga valu, miks see valu on; kui ta ometi silmapilgukski järel annaks.“ Ja ta hoigas. Peeter pööras tema poole tagasi. „Ei, mine. Too teed.“

Peeter läks ära. Nii pea kui Ivan Iljitsch üksi jäi, hakkas ta hoigama ja mitte nii palju valu pärast — oli see ei tea kui hirmus — kui piinavast igavusest. „Ikka üks ja seesama, üks ja seesama, kõik need lõpmata päevad ja ööd. Kui ometi rutem. Mis rutem? Surm, pimedus ... Ei, ei. Kõik on on parem kui surm!“

Kui Peeter teekannuga sisse astus, vaatas Ivan Iljitsch kaua segaselt talle otsa, ilma et aru oleks saanud, kes see on ja mis see on. Peeter kohmetas sellest pilgust. Ja kui Peeter kohmetas, ärkas Ivan Iljitsch oma olekust.

„Jah,“ ütles ta, „tee ... hää küll, pane siia. Ainult aita mind pesta ja anna puhas särk.“

Ja Ivan Iljitsch hakkas ennast pesema. Ta pesi puhates käsi, nägu, puhastas hambaid, hakkas juukseid sugema ja vaatas peeglisse. Tal hakkas hirm, iseäranis hirmus oli see, kuidas juuksed siledasti kahvatule otsaesisele liitusivad.

Kui tema särki vahetati, teadis ta, et tal veel suurem hirm hakkab, kui ta oma keha pääle vaatab, ja sellepärast ei vaadanudki ta. Viimaks lõppes kõik. Ta pani öökuue selga, kattis enese rätikuga ja istus tugitoolile teed jooma. Silmapilguks tundis ta enese värskendatuna, aga niipea kui ta hakkas teed jooma, ilmus kohe jälle seesama maik, seesama valu. Suure vaevaga jõi ta tee ära ja heitis asemele, jalgu välja sirutades. Peetri laskis ta ära minna.

Ikka seesama. Kord välgatab lootusesädemeke, sestsamast lööb meeleheite-meri mässama ja ikka valu,