valega selle hirmsa seisukorra puhul ning sundisivad ka teda ennast sellest valest osa võtma. Vale, vale, millega teda tema surma eel kaeti ja mis selle pühaliku sündmuse ühele tasapinnale pidi alandama nende külaskäikudega, kardinatega, tuura kaladega ... see vale oli Ivan Iljitschile väga piinav. Ja sagedasti, kui nad tema juures oma vigurid tegivad, puudus ainult karvaväärt, et ta neile oleks karjunud: jätke vale! niihästi teie kui mina teame, et ma suremas olen, siis jätke vähemalt valetamine! Aga kunagi polnud tal südant nõnda öelda. Ta nägi, et tema suremise hirmus, kole akt ümbritsejate poolt juhusliku halbtuse, osalt viisakuseta oleku tasapinnale alandati (temaga käidi umbes sarnaselt ümber nagu inimesega, kes võõrastetuppa astudes halba haisu laiali laotab), sellesama „viisakuse“ tõttu alandati, mida tema terve oma elu orjas; ta nägi, et kellelgi temast kahju ei ole, sest ükski tema seisukorrast aru saada ei tahagi. Ainult Gerassim mõistis seda seisukorda ja temal oli kahju. Ja sellepärast oli Ivan Iljitschil hää ainult Gerassimiga. Tal oli hää, kui Gerassim mõnikord terved ööd tema jalgu hoidis ja magama minna ei tahtnud, öeldes: rahustage endid, Ivan Iljitsch, küllap ma une otsa saan, või kui ta korraga sinatama hakates ütles: kui sa haige poleks, miks siis muidu? Ainult Gerassim ei valetanud; kõigest võis näha, et tema üksi mõistis, milles asi seisab, ja ta ei pidanud tarviliseks seda varjata ning lihtsalt halastas lõppenud nõrga herra pääle. Kord, kui Ivan Iljitsch teda ära saatis, ütles ta otsekohe:
„Kõik sureme kord. Miks mitte vaeva näha?“ Sellega tahtis ta öelda, et ta oma vaeva raskust
