kima ning ta ajas oma noored, valged hambad paljaks. „Mispärast mitte teha? Teie olete ju haige.“
Ja osavate, tugevate kätega tegi ta oma hariliku töö ja läks kergel sammul välja. Viie minuti pärast tuli ta niisama kergel sammul tagasi.
Ivan Iljitsch istus ikka veel tugitoolil.
„Gerassim,“ ütles ta, kui see puhta, pestud riista oma paigale oli pannud, „ole hää, aita mind, tule siia.“ Gerassim tuli. „Tõsta mind üles. Üksi on mul raske, aga Dimitri saatsin ma ära.“
Nagu Gerassim kergesti astus, niisamuti kergesti, õrnalt võttis ta kätega Ivan Iljitschi ümbert kinni, hoidis ta üleval, tõmbas tal püksid jalga ja tahtis ta istuma panna. Aga Ivan Iljitsch palus, et ta tema sohvale viiks. Gerassim tegi seda ilma vaevata, nagu ilma surumiseta, peaaegu kandes.
„Aitäh. Kui osavalt, hästi, sa kõik teed.“
Gerassim naeratas jälle ja tahtis ära minna. Aga Ivan Iljitschil oli temaga nii hää, et ta ei tahtnud teda ära lasta.
„Tead mis: ole hää, nihuta see tool mulle lähemale. Ei, see siin, jalgade alla. Mul on parem, kui jalad kõrgemal seisavad.“
Gerassim tõi tooli, pani ta ilma mürata põrandale ja tõstis Ivan Iljitschi jalad selle pääle. Ivan Iljitschile näis, et tal sel silmapilgul kergem oli, kus Gerassim ta jalad kõrgele tõstis.
„Mul on parem, kui jalad kõrgemal seisavad,“ ütles Ivan Iljitsch. „Pane see padi mulle jalgade alla.“
Gerassim tegi seda. Tõstis jällegi jalad üles ja pani padja neile alla. Ivan Iljitschil oli jällegi
