tas mööda; Ivan Iljitsch loodab, et ta ära kaob, kuid tahtmatult hakkab ta oma külge tähele panema — sääl on kõik endine, ikka valutab säält ja Ivan Iljitsch ei saa seda unustada, ning tema vaatab selgesti lillede tagant Ivan Iljitschi pääle. Mistarvis seda kõike?
„Jah, õige, selle kardina juures kaotasin ma kui meretormis oma elu. Kas tõesti? Kui hirmus ja rumal! See ei või olla! Ei või olla, kuid on.“
Ta läks kabinetti, heitis pikali ja jäi jällegi üksi temaga. Silm silma vastu temaga, aga teha pole temaga midagi. Ainult vaata tema pääle ja külmeta.
VII.
Kuidas see Ivan Iljitschi haiguse kolmandal kuul sündis, oli võimata öelda, sest see sündis samm sammult, tähelepanematult, kuid sündis nõnda, et niihästi naine, tütar, poeg, teenijad, tuttavad kui ka arstid — ja mis pääasi, tema ise — teadsivad, et ainuke huvitus, mis kõigil veel tema vastu on, seisab selles, kas ta varsti koha tühjaks jätab, elavad vabastab sellest raskusest, mis ta oma juuresolekuga neile valmistab, ja ise lahti saab oma piinast.
Ta magas ikka vähem ja vähem; talle anti oopiumi ja pritsiti kehasse morfini. Kuid see ei kergendanud ta seisukorda. Tema piin, mida ta poolunes tundis, näis ainult alguses kergemana, sest ta oli midagi uut, aga pärast oli ta veel hirmsam kui otsekohene valu.
Arstide käsul valmistati talle iseäralised toidud; kuid need toidud muutusivad tema suus ikka maitsetumaks ja maitsetumaks, vastikumaks ja vastikumaks.
