et Ivan Iljitsch tema pääle vaataks, otse talle silma vaataks, ilma et ta midagi teeks, ja kirjeldamata kannataks.
Ja et sellest seisukorrast pääseda, otsis Ivan Iljitsch tröösti, teisi varjusid; ilmusivadki teised varjud ja päästsivad nagu lühikeseks ajaks Ivan Iljitschi, kuid varsti ei purunenud need uued varjud niipalju ära, kui nad läbi paistma hakkasivad, nagu oleks tema kõigest läbi tunginud ja nagu poleks võinud teda miski katta.
Juhtub, et ta mõnikord võõrastetuppa läheb, mille ta ise on ehtinud (sinna võõrastetuppa, kus ta maha kukkus ja millele ta — kui kihvtiselt naeruväärt oli selle pääle mõtelda — oma elu ohvriks tõi, sest ta teadis, et ta haigus just sellest kukkumisest alguse sai), ja näeb, lakeeritud laual on ei tea millega lõigatud arm. Ta otsis seda põhjust ja leidis sellena albumi brongsilustuse, mis servalt lahti oli läinud. Ta võttis kalli albumi, mille ta suure hoolega kokku oli seadnud, ja ta pahandas tütre ja tema sõprade lohakuse üle — siin on katki rebitud, siin kaardid ümber pööratud. Ta seadis hoolega kõik korda ja painutas ilustuse oma paigale.
Pärast tuli tal mõte tervet seda établissement'i albumitega teise nurka asetada, lillede juurde. Ta kutsus teenrit; tuli naine või tütar; nemad ei olnud nõus, rääkisivad vastu; tema vaidles, vihastas; aga see kõik oli hää, sest ta ei tuletanud teda meelde, teda ei olnud näha.
Aga sel silmapilgul, kus ta ise tegevusesse astus, ütles naine: „Luba, et teenijad teevad, muidu saad sa jälle haiget,“ ja äkitselt vilksatas tema varju tagant, ta nägi jällegi teda. Tema vilksa-
