Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/50

50

LEO TOLSTOI

vad. Kuid imelik! Kõik see, mis varemalt varjas, kattis ja hävitas surma teadvust, ei võinud nüüd enam sarnast mõju avaldada. Viimasel ajal oli Ivan Iljitsch enamasti sellega ametis, kuidas neid tundmusi elule äratada, mis surma varjaksivad. Kord ütles ta iseenesele: asun teenistuse kallale, varemalt ma ju elasin temaga. Ja kõiki kahtlusi enesest eemale tõrjudes läks ta kohtusse, ta alustas kaaslastega juttu ja istus vanal harjunud viisil hooletult, heitis mõttes pilgu üle rahvahulga ja toetas kõhnad käed tammepuust tooli kõrvaltugedele, kumardas oma kaaslase poole ja sosistas temale midagi, nihutas kohtuasja lähemale ja, äkitselt silmi üles tõstes ja otse istudes, rääkis ta teatud sõnad ning hakkas asja arutama. Kuid järsku hakkas ka valu küljes oma piinavat tööd, ilma et ta kohtuasja arenemisejärgu pääle vähematki tähelepanemist oleks pööranud. Ivan Iljitsch pidas teda silmas, püüdis tema pääle mitte mõtelda, kuid tema tegi oma tööd edasi, tuli ja jäi otse Ivan Iljitschi ette seisma ning vaatas temale silma ning Ivan Iljitsch kohmetas ära, tuli kadus ta silmist ja ta hakkas jällegi eneselt küsima: kas tõesti ainult tema tõde on? Ja niihästi kaaslased kui ka alamad märkasid imestades ja kurvastusega, et Ivan Iljitsch, see hiilgav, peenike kohtunik, segab ja teeb vigu. Ivan Iljitsch raputas ennast, püüdis meelemõistusele tulla, viis istumise kuidagi lõpuni ja läks koju kurva teadmisega, et kohtupidamine ei või endisel viisil tema eest seda varjata, mida ta varjata tahtis; et kohtuasjadega ei või ta temast pääseda. Ja mis kõige halvem — tema ei kiskunud Ivan Iljitschi oma juurde mitte selleks, et ta midagi teeks, vaid ainult,