Naine ei saanud tõepoolest mitte aru. Ta võttis küünla põrandalt, pani selle põlema ja läks kärmesti välja: ta pidi oma naiskülalist saatma. Kui ta tagasi tuli, lamas mees endiselt selili ja vahtis üles.
„Mis sul viga on, või on sul halvem?“
„Jah.“
Naine kõngutas pääd ja istus.
„Tead, Jean? Ma arvan, kas ei peaks Leschtschetitski siia, koju kutsuma?“
See tähendab — kuulus arst kutsuda ja raha mitte hoida. Ivan Iljitsch naeratas kihvtiselt ja ütles: „Ei.“ Naine istus veel, astus mehe juurde ja suudles teda otsaette.
Ivan Iljitsch vihkas teda kõigest hingest sel silmapilgul, kui ta teda suudles, ja võttis kõige oma jõu kokku, et teda mitte eemale tõugata.
„Jumalaga. Aitab jumal, uinud magama.“
„Jah.“
VI.
Ivan Iljitsch nägi, et surm läheneb, ja ta oli alaliselt meeleheitel.
Sügavas hingepõhjas teadis Ivan Iljitsch, et ta sureb, kuid ta polnud mitte ainult sellega harjunud, vaid ta ei saanud ka lihtsalt aru, ei suutnud sellest aru saada. See süllogismus, mida ta koolis Kiesevetteri loogikast oli õppinud, — Cajus on inimene, inimesed on surelikud, sellepärast on ka Cajus surelik — näis talle terve eluaeg õigena ainuli Cajuse, mitte aga tema enese kohta. See oli Cajus — inimene, inimene üleüldse ja nõnda oli see täitsa õige; aga tema polnud Cajus ega ka inimene üleüldse, vaid tema oli alati üsna, täiesti teistest eraldi seisev
